Praegu pääsevad Eesti metsas või rabas jalutajad verd imevatest putukatest ebatavaliselt kergelt. Sademetevaene ja kuiv kevad jättis sääsevastsete tavapärased kasvukohad täiesti veetuks. Pistesääskede vastsed vajavad arenguks aga ilmtingimata seisvat vett, mistõttu tõmbus putukate paljunemisala kevadel koomale.

Kuigi rahvasuu räägib kohati Lõuna-Eesti sääsepilvedest, ajavad looduses liikujad sageli ohutud putukad verd imevate liikidega segamini. “Seda kirjeldust, kui õhk on paks, tahaks ma oma silmaga vaadata, sest mõnel pool on õhk paks surusääskedest, kes kannavad küll sääse nime, aga inimese peale verd imema ei tule,” nentis loodusteadlane Urmas Tartes saates “Terevisioon”.

Lohutav sääsevaikus ei pruugi kesta aga igavesti. Kuivanud lompide ja kraavide põhjas ootavad putukamunad kannatlikult soodsaid tingimusi. “Need sääselombid, mis praegu on kuivad, seal on munad kõik ootamas, nendega ei juhtu mitte midagi – nad võivad seal oodata kuni neli aastat,” rääkis Tartes.

Järelikult sõltub pistesääskede lähituleviku arvukus otseselt eesootavate nädalate ilmast. Kui algavad tugevad vihmasajud ja vesi koguneb metsaalustesse lohkudesse, kooruvad vastsed väga kiiresti. Tartes lisas: “Kui peaks juhtuma, et suvel tuleb hästi palju vihma ja need lombid täituvad vihmaveest, siis saame sääski ka.”

Kui putukad siiski ründavad, haaravad paljud matkajad kaitseks kaasa sääsemürgi. Paraku kannavad inimesed tõrjevahendit nahale sageli liiga õhukese kihina. Nii ei hoia inimene putukaid eemal, vaid saavutab hoopis vastupidise tulemuse.

Pisike kogus tõrjevahendit ei kujuta putukale mingit ohtu. Pigem toimib see omapärase õppematerjalina. “Kui sääsetõrjevahendit kasutada hästi pisikeses koguses, mis sääsele enam või veel ohtlik ei ole, siis sääsk õpib tundma, et vot selliselt lõhnava asja juures on võimalik kõht täis saada,” sõnas Tartes. Selle vältimiseks tasub keemiat kasutada alles viimases hädas, kui teisiti enam looduses viibida ei saa. Aerosooli appi võttes peab ühtlaselt katma kõik nahapinnad.

Sääse sülg sisaldab vere hüübimist takistavaid valke, mis lasevad putukal ohvri verd segamatult imeda. Hammustuskohale tekkiv kubel ja kihelev sügelus on inimese individuaalne immuunreaktsioon neile süljeainetele.

Eri inimeste immuunsüsteem reageerib samas putukahammustusele erinevalt. Lastel kipub nahareaktsioon olema märgatavalt tugevam, samas kui osa täiskasvanuid ei pane torget õieti tähelegi. Ükskõik kui tugevalt hammustuskoht sügeleb, teeb kratsimine olukorra alati hullemaks.

Sügamine lõhub naha pealmise kaitsekihi. Tekkinud mikroskoopiliste haavade kaudu tungivad naha alla seal muidu ohutult elavad bakterid. Nii tekib piirkonnas uus ja oluliselt ohtlikum teisene infektsioon.

Confido esmatasandi tervisekeskuste juht ja perearst Karita Košeleva kinnitas: “Kratsimisega tehakse nahale mikrokahjustused ja seal tekib oht sekundaarseks infektsiooniks ehk põletikuks.”

Sarnase lööbe ja nahaärrituse tekitavad suvel aktiivsed põdrakärbsed ja parmud. Kuna parmu hammustus on suurem ja kipub sageli veritsema, nõuab haav eriti hoolikat jälgimist. Nende putukate rünnaku järel suureneb põletiku oht veelgi.

Vereni kratsimise tasub jahutada nahka seega piirkondlikult. See leevendab turset ja pärsib allergilise reaktsiooni levikut. Külmakahjustuste vältimiseks tuleb külmaallikas panna kindlasti riidekihi taha. “Me ei soovita seda otse naha peale panna, aga läbi riidest eseme võite panna hammustuskohale kasvõi jääkapist võetud külmutatud herned,” selgitas Košeleva.

Kui kehale tekib häirivalt palju sügelevaid kublaid, leiavad apteegikülastajad leevendust mitmesugustest käsimüügiravimitest, näiteks hüdrokortisoonisalvist. Suukaudsete allergiarohtude võtmisega tasub seevastu piiri pidada ja ennetavalt ei maksa neid neelata. “Kohe ühe hammustuse peale ei ole mõistlik allergiarohtu võtta, sest neil on ka oma kõrvaltoimed – need põhjustavad tihtipeale uimasust,” ütles Košeleva.

Sääskedest ja parmudest märksa ohtlikumad on herilased ja mesilased. Nende mürk vallandab osadel inimestel tugeva allergilise reaktsiooni, mis nõuab kiiret tegutsemist. Seisundi halvenedes sulguvad patsiendi hingamisteed ja tekib hapnikupuudus.

Kiire arstiabi päästab sellise ägeda reaktsiooni korral patsiendi elu. “Minestushoog, oksendamine või järsk kõhulahtisus on kõik viited ägedale allergilisele reaktsioonile ja siis tuleb koheselt abi otsida,” rõhutas Košeleva.