Suurärimees Viljar Arakas meenutab, et läks 2018. aastal tervisekontrolli ilma ühegi kaebuseta. Midagi ei valutanud, vaevusi ei olnud. Rutiinse ultraheli käigus avastati aga maksast suur lisamass. Järgnes ligi aasta uuringuid, ootamist ja teadmatuses elamist, kuni ta jõudis operatsioonile Saksamaale.
Praegu ei keskendu Arakas niivõrd sellele, mis temaga meditsiiniliselt juhtus, vaid sellele, mida niisugune kogemus inimesega pärast teeb. „Sul on igapäevaelus miljon muret,“ ütleb ta. „Aga kui su mureks on tervis, siis on täpselt üks mure.“
Enne operatsiooni tundus talle, et tervenemisega lahenevad kõik probleemid. „Mäletan väga hästi, kuidas mõtlesin, et kui ma nüüd selle ära lahendan, on mul elus kõik mured lahendatud. Mul ei ole mitte ühtegi probleemi,“ rääkis Arakas peaminister Kristen Michali taskuhäälingus „Mul pole aega“.
Kuidas edasi?
Pärast operatsiooni saabus kergenduse kõrval ootamatu vaimne tühjus. Arakas kirjeldab seda kui kaaluta olekut. Peaaegu aasta oli kogu tähelepanu olnud suunatud ühele eesmärgile: leida lahendus ja saada terveks.
„Sul on mingi sisevaenlane. Sa kogu aeg
•
•
More võitled, oled pinges, otsid lahendust. Ja kui oled lahenduse leidnud, tekib küsimus: aga mis nüüd edasi?“
Hiljem psühholoogi juures oma elusündmusi ajajoonele pannes joonistus tema sõnul selgelt välja piir: elu enne diagnoosi, elu pärast. Samas ei taha Arakas oma kogemust üle dramatiseerida. Ta ei väida, et see muutis ta täielikult teiseks inimeseks või andis lõpliku oskuse eristada olulist ebaolulisest. „Ma tahaks öelda „jah“, aga aus vastus on „ei“,“ sõnab ta. „Igapäevaelu tuleb tagasi. See kogemus jääb, mälestus jääb, aga mälestus ka tuhmub.“
Alguses ei tahtnud Arakas oma haigusest avalikult rääkida. Teema tundus liiga isiklik. Lõpuks ta nõustus, sest mõistis, et selline lugu võib panna kellegi õigel ajal arsti juurde minema. Tagantjärele ta seda ei kahetse. „Saan aru, et see saatis väga palju inimesi terviseauditisse,“ ütleb ta.
