Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson rõhutab, et kuigi seos on teadlaste jaoks huvitav ja tõsiseltvõetav, on vastuseid endiselt rohkem puudu kui olemas.
Vöötohatis tekib inimestel, kes on nakatunud elu jooksul tuulerõugete viirusega. Viirus säilib organismis varjatult ja muutub tavaliselt uuesti aktiivseks vanemaealistel, üle 50-aastastel. “Vöötohatis avaldub sagedamini siis, kui immuunsus on nõrgenenud, näiteks krooniliste haiguste, tugeva stressi, traumade või immuunsust pärssivate ravimite kasutamise tõttu,” ütles Peterson.
Viiruse aktiveerudes tekib sageli esmalt ehmatav nahalööve. Tavaliselt ilmub see kindla närvi piirkonda. Kuigi lööve võib tunduda hirmutav, möödub haigus enamasti suurema vaevata. Suuremaks probleemiks võivad aga saada pikaajaline närvivalu ja tüsistused, eriti vanemas eas.
Peterson selgitas, et vöötohatise viirus kuulub küll samasse herpesviiruste perekonda, kuid erineb näiteks huuleohatist põhjustavast Herpes simplex’i viirusest. Erinevalt kesknärvisüsteemi haigustest mõjutab vöötohatise viirus eelkõige perifeerset närvisüsteemi ehk närve, mis ulatuvad ajust ja seljaajust ülejäänud kehasse. “Kui lööve tekib, siis reeglina on näha, et see järgib närvi kulgu,” kirjeldas professor.
Petersoni sõnul soovitatakse vöötohatise vaktsiini praegu peamiselt vanematele inimestele, kuid iseenesest võivad seda kõik soovijad teha. Kuna aga Eesti riik vaktsiini ei hüvita, tuleb selle eest ise tasuda. Vaktsineerimine maksa umbes 300 eurot. Kopsakas hind tähendab, et Eestis ei kasutata seda kuigi laialdaselt, ehkki risk haigestuda suureneb vanuse kasvades.
Kuidas tekkis seos dementsusega?
Mitmed suured uuringud, milles on osalenud kümneid tuhandeid inimesi, on samas näidanud, et vöötohatise vastu vaktsineeritutel võib olla hilisem dementsuse risk väiksem. “Arvestades kõiki neid väga suuri uuringuid, on tegemist täiesti tõsiseltvõetava leiuga,” ütles Peterson.
Samas pole teadlastel veel selget vastust, miks selline seos eksisteerib. Üks võimalik seletus peitub viiruse enda mõjus organismile. Teine hüpotees viitab laiemale toimele: vaktsineerimine võib vanemas eas stimuleerida immuunsüsteemi ja selle kaudu aidata säilitada vaimset võimekust.
“On ka töid, kus on näidatud, et mitte ainult vöötohatise vaktsiin, vaid ka näiteks gripivaktsiin võib olla seotud väiksema dementsusriskiga,” märkis Peterson. See viitab kahele võimalusele. Vaktsiin võib vähendada mingil viisil konkreetsest viirusest tingitud põletikulisi protsesse või võib kaitse taga olla immuunsüsteemi üldisemast aktiveerimisest.
“On teadlasi, kes arvavad, et igasugune vaktsineerimine vanemas eas stimuleerib üldiselt immuunsüsteemi ja selle kaudu võiks toimuda kaitse kognitiivsete võimete languse vastu,” selgitas Peterson.
Paradoks erinevate närvisüsteemide osas
Teadlased suhtuvad seosese ettevaatlikult, sest vöötohatise viirus jääb püsima perifeersesse närvisüsteemi. “Dementsus ja Alzheimeri tõbi on kesknärvisüsteemi haigused, ja kuigi vöötohatise viirus võib erandjuhtudel tungida kesknärvisüsteemi, on viirus peamiselt seotud perifeersete närvidega. Siin tekibki paradoks,” ütles Peterson.
Tavaainimesele võivad need tunduda lihtsalt närvisüsteemi erinevate osadega, kuid meditsiiniliselt erinevad need olulisel määral. Seetõttu jääb õhku küsimus, kuidas võiks perifeerses närvisüsteemis aktiveeruv viirus olla seotud ajuhaigustega või kuidas võiks vähendada vaktsiin neurodegeneratiivsete haiguste riski.
Teadlased on juba pikemat aega on uuritud, kas neurodegeneratiivsete haiguste, sealhulgas dementsuse ja eriti Alzheimeri tõve, kujunemist mõjutab põletik. Petersoni sõnul on Alzheimeri tõve puhul leitud viiteid põletikulistest protsessidest ajus ning aktiveerunud immuunrakkudest. “Sellele küsimusele, kas põletik on haiguse põhjus või tagajärg, ei ole praegu veel lõplikku vastust,” ütles ta.
Professor tõi välja, et Alzheimeri tõve kujunemisel on oluline ka geneetiline taust. Näiteks on ammu teada, et teatud geenivariandid suurendavad märgatavalt haigestumisriski. See tähendab, et dementsuse ei teki tõenäoliselt kunagi ainult ühe teguri tõttu, vaid tuleneb mitme bioloogilise protsessi koosmõjust. Just see teadmatus teeb võimalikud seosed vaktsineerimise, immuunsüsteemi ja aju tervise vahel teadlaste jaoks eriti huvitavaks.
Kuigi esialgsed tulemused on paljulubavad, rõhutab Peterson, et praeguse teadmise järgi ei saa vöötohatise vaktsiiniga dementsust ennetada. Praegused vaktsiinid loodi vöötohatise, mitte neurodegeneratiivsete haiguste tõrjumiseks. Kaitsva mõju tõestamiseks oleks vaja eraldi pikaajalisi kliinilisi uuringuid.
Lisaküsimusena jääb lahtiseks, kui kaua võimalik kaitsev toime kestab. “On täiesti võimalik, et mõju ei ole eluaegne ja kaitse kestab vaid mõned aastad. Selle pikkuse kohta andmed praegu puuduvad,” ütles Peterson.
Aastatepikkused uuringud peaksid ka näitama, kas vaktsineeritud inimeste seas esineb dementsust tõesti vähem. Samuti tuleks välja selgitada, kas korduv vaktsineerimine võiks mõju pikendada.
Kui tulevased uuringud seost kinnitavad, võib see mõjutada märkimisväärselt rahvatervisele. Dementsus puudutab lisaks haigestunule sageli ka lähedasi ja koormab tervishoiusüsteemi. “Kui õnnestuks dementsuse esinemist kasvõi osaliselt vähendada, võiks mõju ühiskonnale olla suur,” märkis Peterson.
Kas vöötohatise vaktsiin aitab kaitsta ka mälu ja aju tervist, peab selguma järgmiste aastate uuringutest. Ent juba praegu peavad teadlased seda piisavalt huvitavaks leiuks, et vastuseid edasi otsida, mitte ainult vöötohatise, vaid ka immuunsüsteemi ja aju vananemise seoste kohta laiemalt.
