Helsingis algab toidusaba Helsingin- ja Fleminginkatu nurgalt ning jätkub kvartali jagu Kustaankatu tänavale. Inimesi on umbes 150 meetri jagu.
Vanusevahemik on lai. Järjekorras on noorimad kaks last, kelle emad lükkavad neid lapsevankrites. Rohkem on madala sissetulekuga pensionäre, vahendab Helsingin Sanomat.
Pikk järjekord pole kolmapäeviti ja reedeti sugugi ebatavaline vaatepilt. Siis jagab Hurstinapu abivajajatele toidukotte.
Pärast seda, kui toitu on jagatud umbes poolteist tundi, on järjekorras juba umbes 1200 inimest.
Mõned on tulnud toiduabi saama linna teisest otsast. Tapio on tulnud lausa Myllypurost.
Ta on käinud toiduabis umbes kakskümmend aastat. Varem töötas ta metallifirmas, kuid raske astma katkestas tema karjääri.
Ta ütleb, et on käinud toiduabi kohtades üle kogu Helsingi piirkonna. Samuti töötas ta mõnda aega vabatahtlikuna hiljuti suletud Myllypuro toiduabis.
Viimati jagati Myllypuros toitu Tapio sünnipäeval. Ta sai „kohutavalt magusa” šokolaadikoogi.
Ida-Helsingi suurim toiduabiorganisatsioon, mis oli Myllypuros tegutsenud aastakümneid, lõpetas tegevuse aprilli lõpus. Põhjuseks oli see, et jagamiseks polnud enam piisavalt toitu.
Varem kevadel hindas Hurstinapu tegevjuht Sini Hursti, et tulevikus võib nende toidujärjekorraga liituda rohkem inimesi.
Nüüd on möödunud paar nädalat Myllypuro toiduabi lõppemisest. Kolm toidupoodi, mis varem Myllypurole toitu annetasid, on tema sõnul üle läinud toidu annetamisele Hurstinapule.
Sini Hursti sõnul on raske öelda, kas Hurstinapu toidujärjekord on Myllypuro toiduabi lõppemise tõttu pikemaks veninud. Neil on alati olnud inimesi, kes on käinud mõlemas toiduabis.
Kuid teekond Myllypurost Alppiharjusse on pikk ja mitte kõik ei saa endale lubada ühistranspordi kasutamist.
Kui jääd piletita sõites vahele, maksad tasuta toidukoti eest kõrget hinda, osutab järjekorras seisev naine vihaselt.
Üks inimene, kes on pärast Myllypuro sulgemist Hurstinapu toidujärjekorda läinud, on Pirkko, kes elab Mellunmäkis.
Ta hakkas toiduabi järel käima kolm aastat tagasi, kui ta ootamatult haigestus. Varem töötas ta noorsootöötajana, kuid nüüd töötab osalise tööajaga isikliku abistajana.
Teekond Mellunmäkist Hurstinapusse on tema jaoks metrooga sõites mõistlikult lühike. Ta ostab tööks niikuinii ühistranspordi hooajapileti.
Tema sõnul käib Hurstinapus rohkem inimesi kui Myllypuro toidujärjekorras, seega võtab järjekorras seismine aega.
Järjekorras seisvad kliendid peavad Kallios taluma ka rohkem möödujate pilke ja kommentaare kui Myllypuros, sest siinne järjekord on tiheda liiklusega tänava ääres, märgib ta.
Ta ei tunne Hurstinapus veel kedagi. Kui ta Myllypuro toidujärjekorda läks, oli ta kohaliku „vanaemade pundi” liige.
Nüüd on mureks see, kuidas tulevikus jätkub piisavalt toitu jagamiseks. „Kui toit hakkab kõikjal otsa saama, lähevad inimesed poodi läbi klaasi,” sõnab ta.
Myllypuro toiduabi lõpp teeb igapäevaelu raskeks, ütleb Tapio. See oleks olnud tema lähim toiduabi, nüüd peab ta mujale sõitma.
Toiduabi saamine on hädavajalik, ütleb ta.
Ta saab töötutoetust, toimetulekutoetust ja eluasemetoetust, mis kokku on umbes 1100 eurot kuus. Üürile kulub tal kuus 740 eurot ja ülejäänud raha peaks katma kõik muud kulud.
Nüüd mõtleb Tapio, et ta ei saa ilmselt uut ühistranspordi hooajapiletit osta, muidu jääks tal ülejäänud kuuks alles vaid 20 eurot. Kas ta peab jänest sõitma, arutleb ta.
„Mis mind selle juures kõige rohkem häirib, on üks asi. Mul on päris hea krediidiajalugu. Ma ei tahaks seda trahvide pärast kaotada,” sõnab ta.
See sõltub päevast, külmkapi sisust ja toiduabist, kas Palm saab korralikult süüa. Vahel saab ta praadi süüa, ütleb ta. Aga vahel tuleb leppida kiirnuudlitega, isegi kui need tegelikult energiat ega vitamiine ei anna.
Nüüd on Tapio Hurstinapu toiduga rahul.
Ta avab oma seljakoti ja võtab välja tomatid, kolmnurkse saia, puuviljad, veel saia, munad, vorsti ja riisipaberi.
„Sellega saame kolm päeva suurepäraselt hakkama,” ütleb ta.
Tapio leiab, et heaoluriigil läheb endiselt üsna hästi.
„Aga kui kärbetega läheb hullemaks, siis ma ütlen, et siin võib midagi pragunema hakata,” ütleb ta. „Nälg paneb inimesi ükskõik mida tegema.”
Ennekõike tekitab vaesus ebakindlust, ütleb Tapio. Ta ei tea, milline on tema olukord aasta pärast.
Muidugi tahaks ta, et see oleks parem. Siiski kardab ta, et langeb sügavamale vaesuse tsüklisse. See, mida ta enda ümber näeb, ei sisenda lootust.
„Meid on nendes järjekordades lihtsalt aina rohkem ja rohkem,” sõnab ta.
