Kord leidsid karupoeg Puhh ja notsu metsast tünnitäie mett.

“Sa, notsu, mine lippa koju lusika järele, ma valvan seni, et keegi meie mett ära ei sööks,” ütles Puhh.

Notsu lippaski koju lusika järele.

Tagasi tulles avastas Notsu, et Puhh on pikali maas ja hoiab kahe käega kõhust kinni, mett aga ei paista mitte kuskil.

“Kus mesi on?!” küsis Notsu.

“Ära mölise, paks siga! Kas sa ei näe, et mul kõht valutab?!” käratas Puhh vastu.