“Ulukiõnnetuste juhtumise sagedusel ja liiklustihedusel on väga tugev seos. Eestis on hästi näha, kuidas enamik õnnetusi juhtub ikkagi põhimaanteedel: Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Pärnu,” ütleb teedeökoloog Maris Kruuse. Teisalt loeb sõidukiirus: kuna gepardeid Eestis ei ela, ei oska siinsed metsloomad gepardikiirusel liikuva autoga arvestada.
Oma peagi kaitstavas doktoritöös uuriski Kruuse Eestis juhtuvate ulukiõnnetuste ajalist dünaamikat kuude, nädalapäevade ja ööpäeva jooksul. Ta vaatles, kuidas mõjutas õnnetuste sagedust eri riikide koroonapiirangutest tingitud hõredam liiklus 2020. aasta kevadel. Lisaks hindas ta, kuidas jaotub ulukiõnnetuste korral vastutus ja kuidas mõjutab see õnnetustest teatamise statistikat. “Meil ei vastutagi keegi. Kui kogemata ajad metslooma alla, ei pea trahvi maksma, isegi kui olid hoiatusmärgi piirkonnas,” märgib ta.
Liikideülene tipptund
Doktoritöö esimeses uuringus huvitas Maris Kruuset, millal Eestis metsloomadega õnnetused juhtuvad. “Meil on praegu kevad ja see on väga ohtlik aeg
•
•
More, mis tuli ka uuringust välja. See on liigiti natuke erinev, aga valdavalt kevad: mai ja juuni algus,” osutab ta. Paljudel loomadel on kevadel pojad. Põdraemad ajavad mais eelmise aasta mullikad eemale, mistap võivad ebakindlad põdrateismelised sagedamini teele uidata. Niisamuti otsivad noored iseseisvuvad metskitsed just kevadsuvel uusi elualasid.
Veelgi ohtlikum aeg•
•
More on Kruuse sõnul sügis, mil põtradel ja hirvedel on jooksuaeg. “Eriti isasloomad liiguvad rohkem, kipuvad aru kaotama ja liiga julgeks muutuma,” kirjeldab ta. Kolmandaks liigub rohkem loomi teedel jahihooajal. Alates esimesest oktoobrist peetakse ajujahti, mis ajab liikvele kõik piirkonnas elavad loomad. Sügistalvel on jooksuaeg omakorda metssigadel. Ühtlasi tõstavad õnnetuse riski pimedus ja ebasoodsad teeolud.
Ööpäeva vaates juhtuvad ulukiõnnetused enamasti tipptundidel, mil inimesed liiguvad tööle ja koju. “Loomade ja inimeste liikumisaktiivsus kattuvad just hommikuti ja õhtuti. Siis on õnnetuse oht eriti suur,” tõdeb Kruuse. Paljuski on õnnetusi näha veidi enne koitu või koidu ajal, aga ka päikeseloojangu ajal ja järel. Siinkohal eristus öise eluviisiga metssiga, kellega juhtub õnnetusi pea läbi terve öö.
Nädalapäevade võrdluses tuli samuti esile seos õnnetuste arvu ja liiklustiheduse vahel. “Loomad ei tee ju vahet, kas on esmaspäev või kolmapäev,” märgib Kruuse. Tuli aga välja, et nii metskitse, metssea kui ka põdraga juhtub õnnetusi enim reedeti, mil liiklus on pärastlõunal ja õhtul väga tihe.
Koroonakevad säästis loomi
Teine, 11 riigi võrdlev juhtumiuuring kinnitas, et kui inimesed liiguvad vähem, jääb ka metsloomaõnnetusi vähemaks. Niisuguse teedeökoloogidele soodsa analüüsivõimaluse tekitanud olukorra tõid kaasa 2020. aasta kevadel paljudes riikides kehtestatud koroonapiirangud.
Maris Kruuse sõnul oli piirangute ranguse ja õnnetuste arvu vahel seos: “Näiteks lähiriikidest Rootsis olid piirangud suhteliselt leebed, mis kajastus ka selles, et neil ei langenud oluliselt ei liiklussagedus ega ulukiõnnetuste arv.” Leedus nihkusid õnnetused aga pigem linnapiirkondadesse, sest inimeste vähenenud liikumine tõi loomad julgemalt äärelinnu uudistama.
Rangete piirangutega Eestis vähenes 2020. aasta kevadel liiklussagedus kohe: just sõiduautode, kuid mitte kaubavedude arvelt. Piirangute leevenedes hakkas liiklussagedus jälle tõusma. “Võrdlesime selle kevade ulukiõnnetuste arve varasemate kevadete keskmisega ja leidsime, et oluline hulk loomi jäi tänu piirangutele ellu,” meenutab Kruuse.
Järjest kasvava liiklusega maanteedele rajatakse metsloomadele liikumisvõimaluste tagamiseks erinevaid läbipääse, millest liikleja jaoks on kõige nähtavamad rohesillad ehk ökoduktid. “Esimese, 2013. aastal valminud Tallinn-Tartu maantee Kolu ökodukti seire põhjal võib öelda, et nende rajamine tasub end ära,” märgib Kruuse.
Aastatel 2015–2016 rajakaamerate abil läbi viidud esmaseire ning aastatel 2020–2022 tehtud jätkuseire kinnitasid, et kui algul ületasid pääsu pigem kodukassid, väikeulukid ja metskitsed, siis hiljem lisandus juba rohkem suurulukeid: k.apõdrad, kelle jaoks Eesti esimene ökodukt rajatud sai.
Eesti süsteem toimib
Omaette uuringus analüüsis Maris Kruuse sedagi, kuidas jaguneb eri riikides ulukiõnnetuse korral vastutus ja kuidas mõjutab see nendest teada andmist. Eestis ei võeta ulukiga kokkupõrke korral kedagi vastutusele ja õnnetusse sattunud inimene trahvi maksma ei pea. “Meil pole määratud, et sõidukijuht, transpordiamet või kohalik jahiselts vastutusele võetaks. Mulle tundub meie süsteem loogiline,” arutleb Kruuse.
Samas näitas rahvusvaheline võrdlus, et osas riikides, näiteks Hispaanias, Serbias ja Sloveenias vastutavad jahihooajal toimunud ulukiõnnetuse eest jahimehed. Mõnel pool vastutab hoiatusmärgi piirkonnas autojuht ning näiteks Ungaris ja Sloveenias peaks juht seaduse järgi kompenseerima jahimeestele hukkunud uluki näol tekitatud kahju. Tegelikkuses niikaugele enamasti ei jõuta
Kokkuvõttes näitas analüüs Kruuse sõnul, et kui inimene selliste piirangute tõttu end vastutavana tunneb, jätab ta õnnetustest pigem teatamata. “Eestis ka ei tea kõik inimesed, et trahvi metslooma surnuks sõitmise eest ei tehta. Seetõttu ilmselt vaikitaksegi osa juhtumeid maha või lihtsalt ei teata, kuhu teatada,” tõdeb ta.
Registreeritud andmed on Kruuse hinnangul Eestis valdavalt usaldusväärsed, aga registreerimata õnnetuste hulk pole täpselt teada. Kuna põdraõnnetust on raske varjata, võib nende statistikat Kruuse hinnangul uskuda. “Väiksemate loomade, näiteks metskitse puhul tean isegi juhtumeid, kus kits visatakse pagasiruumi ja minnakse grilli tegema,” möönab ta. Kuigi sel juhul ei lähe liha raisku, sooviks Kruuse statistika mõttes, et ka niisugused juhtumid saaks ametlikult kirja pandud.
Lisaks kuulub liiklusõnnetuses hukkunud suuruluk seaduse järgi kohalikule jahiseltsile ja korjuse endale jätmine võrdub Kruuse sõnul sisuliselt salaküttimisega. “Küll aga võib üles korjata hukkunud väikeuluki ja seda vahel ka tehakse,” osutab ta. Väikeulukite jäänuseid viiakse näiteks kotkaste söödaplatsidele, zooloogia tudengitele lahkamiseks, neist tehakse topiseid, ehteid ja muud.
“Kui juhtub kokkupõrge, siis suuruluki puhul tuleb kindlasti teatada, kena oleks teada anda ka väikeuluki puhul. Riigi infotelefon on 1247, nad jagavad info temaatiliselt laiali,” soovitab Kruuse. Info jõuab seejärel kohe kohaliku jahiseltsini, kes peab tagama, et korjus viidaks teelt ära. Selleks on jahiseltsidel omad kohad, kuhu korjused raipetoidulistele loomadele söögiks viia.
“Kui suuruluk ei saa surma, vaid on vigastatud, on jahimeestel kohustus teda jälitada ja hukata, et loom ei jääks piinlema,” lisab Kruuse. Väikeulukite jäänuste koristamise eest riigimaanteedel vastutab Transpordiamet oma hoolduspartnerite kaudu ning kohalikel teedel kohalik omavalitsus.
Iga inimene saab aga õnnetusi ennetada, kui väldib asjatuid sõite ja arvestab sõites loomade n-ö tipptundidega. “Kui märkate tee ääres looma, tuleb alati eeldada, et ta võib tulla teele ja et ta ei pruugi olla üksi,” sõnab ta.
Maaelu Teadmuskeskuse põllumajandusuuringute osakonna agroökoloogia valdkonna juhataja asetäitja teedeökoloog Maris Kruuse kaitseb geoinformaatika erialal doktoritööd “Factors influencing the occurrence and reporting of wildlife-vehicle collisions and the performance of wildlife crossing structures as primary mitigation measures” (“Metsloomadega juhtuvate liiklusõnnetuste toimumist ja nendest teatamist mõjutavad tegurid ning ulukipääsude kui peamiste leevendusmeetmete toimivus”) 8. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas professor Tõnu Oja Tartu Ülikoolist. Oponeerib vanemteadur Dr. Jyrki Pusenius Soome Loodusvarade Instituudist (Luke).
