Kogemust küsiti rohkem kui 800 lapsevanemalt. Ilmnes, et Eestis on väga hästi korraldatud tervishoiusüsteem ja raseduse jälgimine, aga kui olukord on tervise mõttes stabiliseerunud ja pere suunatakse koju, siis jäädakse omapäi.

“Ja siis tekib selline auk justkui, kus tervishoid ütleb, et nad on teinud oma töö ära ja perele öeldakse, et võtke nüüd ise perearstiga ühendust. Ja siin tekivadki need raskuskohad, kus siis perel on nii palju uusi emotsioone või hormonaalsed muutused naisel, tekib magamatus, võib-olla imetamisraskused ja siis on järsku see vastutus antud nagu pere kätte ja tervishoiuga side ja kontakt võib katkeda,” sõnas sotsiaalkindlustusameti vanemluse toetamise teenuse juht Annika Roosa-Saarma.

Märkimisväärseks murekohaks on ka piirkondlik ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus.

Teenuste kättesaadavus sõltub elukohast, spetsialistide olemasolust ja pere rahalistest võimalustest. Tervishoiutöötajad tõid esile, et väljaspool suuremaid keskusi on vaimse tervise teenuste ja raseduskriisi nõustamise kättesaadavus piiratud.

Ämmaemandate ühingu juhatuse liige Käthlin Vahtel rääkis, et ebaühtlane on ka ämmaemandate sünnitusjärgse koduvisiidi teenus.

“Mõnes piirkonnas Eestis on see väga hästi reguleeritud, toimib imeliselt hästi. Peredele tuleb ämmaemand koju, kõik mured saavad lahendatud ja nõu saavad ka teised pereliikmed, et mitte siis ainult see sünnitanud naine, vaid ka tema partner ja see väike beebi, kes on sündinud,” ütles Vahtel.

Ta märkis, et mõnes Eesti piirkonnas puuduvad aga sünnitusjärgsed koduvisiidid täielikult ning nende saamiseks tuleb ise vaeva näha.

“See tähendab, et kas siis helistada perearstikeskusesse ja seda küsida või tuleb käia välja ka raha ehk meil on neid erapakkujaid, kes sünnitusjärgseid koduvisiite teevad. Tegelikult võiks ta olla samadel alustel kõigile tasuta, sest et sellega me saame palju-palju tervishoiuprobleeme ennetada ja see kindlasti ei ole mugavusteenus, nagu on mõnel pool läbi käinud,” rääkis ta.

Vahteli sõnul ei tohiks ükski pere koduvisiidist seetõttu ilma jääda, et on otsustanud elada kas maapiirkonnas või keskustest väljaspool. “Vastupidi, ma arvan, et selle sünnitusjärgse toe pakkumisega me saame just tõhustada seda, et ükskõik, kus see pere on otsustanud elada või oma lapsed sünnitada, siis need tervishoiuteenused osaliselt vähemalt saab neile koju kätte viia.”

Annika Roosa-Saarma sotsiaalkindlustusametist rääkis, et murede lahendamiseks on vaja valdkondadeülest koostööd ja liikumist probleemikeskselt mõtteviisilt ennetuse poole.

“Vaadata siis sellist lapse saamist kui pere jaoks haavatavat hetke, kus tuleks pakkuda ennetavat tuge, mitte et me ootaksime, kui on juba raskused kodus, et siis me läheme perele appi, vaid pigem, et me oleme pere kõrval ja oleme olemas ja anname talle infot ja jälgime teda ja aitame siis nagu ennetavalt,” ütles Roosa-Saarma.

Sotsiaalkindlustusamet koos sotsiaalministeeriumi ja tervisekassaga uurib järgmiseks seda, et kuidas oleks kõige mõistlikum sünnitusjärgset koduvisiiti peredele pakkuda.

“Üheks mõtteks on, et see võiks olla universaalselt kõikidele peredele kättesaadav, aga on siin olnud ka erinevate tervisetöötajate osas siis erimeelsusi. Hetkel tervisekassa seda teenust rahastab, lihtsalt oluline on vaadata, kellele seda pakkuda, kui sageli ja kuidas,” lausus Roosa-Saarma.