Eestis on uuringufirmadega nii nagu on – ilmselt püüab enamik neist võimuga hästi läbi saada ja vorbib uuringuid ikka lojaalsuse piirides. Kahjuks.

BNS kirjutab: “Kaitseministeeriumi iga-aastane avaliku arvamuse uuring riigikaitsest näitab, et valdav enamik Eesti elanikest toetab jätkuvalt kas kaitsekulutuste suurendamist või nende hoidmist senisel tasemel pärast otsust tõsta kaitsekulud vähemalt viie protsendini SKP-st.

Märtsis läbi viidud uuringu tulemustest selgub, et üle kahe kolmandiku Eesti elanikest pooldab kaitsekulutuste tõstmist või nende säilitamist senisel tasemel. 35 protsenti vastanutest toetab kaitsekulutuste edasist suurendamist ning sama suur osa peab õigeks jätkata praeguse tasemega. Kaitsekulutuste vähendamist toetab 17 protsenti elanikest ning see näitaja ei ole muutunud võrreldes eelmise aastaga, kui kaitsekulutused olid veidi rohkem kui kolm protsenti SKP-st.”

Kaitserahastusega on paraku olukord kehv: kuigi enamikke maksudest kergitati väidetavalt julgeolekumaksu raames, tunnistas eksminister Võrklaev, et “raha läheb igale poole” ehk siis sellega topitakse kinni ka eelarveaugud; Riigikontroll näitas korralagedust kaitseministeeriumi rahakasutuses; miljonilisi kaitsehankeid võidavad ühegi töötajata ja käibeta riiulifirmad; kuni drooni paiskumiseni vastu Auvere korstnat ei tegeletud tõsiselt droonitõrjega, jne.

Kõik see näitab, et meie, maksumaksjad, anname küll raha kaitseotstarbeks, aga riigikaitsesse see ei jõua.

Uuringufirma peaks veelkord küsima:

a) kas kaitserahastust kasutatakse teie arvates efektiivselt ja otstarbekalt;

b) kas kaitserahastuse kasutamine on teie arvates läbipaistev?

Inimeste vastused nendele küsimustele näitaks, kas ikka kõik on nii hästi, nagu riik väidab. Tegelikult me teame droonipotsatuste järgi juba ise ka, et ei ole.

Praegu on suur oht, et kaitsekulutuste osa küll tõstetakse, aga see voolav võimurite toiduahelatesse või kasutatakse ära ebaotstarbekalt.

Uued Uudised

Loe allikast edasi