Meil on Tallinnas üks totakas pronksist ratsakuju, mis peaks justkui esindama Eesti naist ja punaseid lurjuseid. Tegelikkuses on see F. Kasearu poolt valminud punafeministi A. Ostra-Oinase ratsamonument rõve, keegi proua lehvitab seelikut pea kohal nagu mingi revolutsiooniline liputaja. See pole monument – see on ideoloogiline ajupehmenemine.

Oinas hobuse seljas on iibe vaenlase perversne koondkuju, mis on õnnestunud ainult selles mõttes, et teda saab tõlgendada ka loomastumise võidukäigu sümbolina. Sõna oinas toob kaasa omad tähendusvarjundid, väljend oinapea ei ole kompliment, nii nimetatakse madala vaimse võimekusega isikut, juhmakat.

Eesti mees ei taha seda näha. Eesti mees eelistab ilusaid naisi. Põhiline on aga see, et Eestis pole kunagi olnud pikka ja hiilgavat ratsaväe traditsiooni. Meie esivanemad ei uhkeldanud sadulas galopeerides euroopa rüütliturniiridel.

Meie olime jalaväelased, metsamehed, oda ja kirvega võitlejad. Küll aga olid ratsamehed meie ajaloolised vaenlased. Iseäranis raudrüütlid, Mõõgavendade ordu anastajad, kes tulid siia „euroopalikke väärtusi tooma“ ja meie maad ära võtma. Nemad olid need, kes ratsutasid meie esivanemate põldudel, põletasid külad maha ja nõudsid andamit.

Ja just seepärast ongi ainus õige eesti ratsamonument see, mis kujutab Ümera lahingut 1210. aastal. Kujutage ette monumenti Tartu südames – või veel parem, kohas, mida me võiksime nimetada lihtsalt Ümeraks. Tõesti, Tartu võiks julgelt ümber nimetada Ümeraks. Seal oli ju kunagi Ümera kauplus, mis meeldis kõigile. Inimesed käisid seal vorsti ja piima ostmas ning keegi ei küsinud, mis ideoloogia leti taga valitses. Ümera lahingu mälestus elas ostukorvis ja kassatsekil, ent sellest enam ei piisa.

Monumendil peaks olema järgmine stseen: Eesti vahvad võitlejad – robustsed, habetunud, vihased ugalased – on ühe ordurüütli sadulast maha rebinud. Raudrüü räntsatab porri, saksa väändunud keha on juba pooleldi maas. Üks eestlane on raudrüütlilt kiivri peast kiskunud ja sülitab sellesse üleoleva muigega, teine tõstab raske ja tüüaka kärbi halastuslöögiks. Löök on poolel teel. Rüütli nägu – kiivrita on see hästi näha – väljendab üllatust, surmahirmu ja alistumist.

Ümera tähendab meile sedasama, mida meie esivanematele: euroopa degenerantide tollal moodsaim supervõim, kristlik raudrüütlite eliit, sai hävitavalt lüüa. Haavatud hobuse kaelast võiks taeva poole paiskuda arteriaalset verd pritsiv purskkaev.

Ümera võit ei olnud juhus. See oli teadlik, strateegiline, metsikult nutikas varitsus. Eesti mehed kasutasid metsase ja soostunud maastikku eeliseid ja optimeerisid ordumeeste tehnilise üleoleku. Me tõestasime, et raudrüü ja rist ei ole kindel võti. Et ka kõige paremini varustatud globalistlik imperialism saab purustatud, kui rahvas on ühtne ja vihane.

Just selliseid monumente me vajame. Mitte neid, mis ülistavad iibekahjureid, feministlikke aktiviste või kommunistlikke unistajaid. Me vajame monumente, mis räägivad võitudest. Me võitsime Vabadussõja ja panime vahvasti vastu Sinimägedes – aga Ümera on midagi erilist.

Ümera on üks väheseid lahinguid, kus meie esivanemad said saksa ordurüütlite üle selge ja dokumenteeritud võidu. See oli suur moraalne võit, mis pani eestlased uskuma, et ülekaalukat vaenlast saab murda.

Praegu otsustavad avaliku ruumi kunstiobjektide üle inimesed, kellel puudub nii rahvuslik selgroog kui ka esteetiline mõõdutunne. Vaimselt küündimatud ja ideoloogiliselt vasakpoolsed kunstnikud, kes saavad riigilt või Euroopa Liidult hunniku pappi ning teevad siis isandatele meelepärast „provotseerivat“ kunsti, mis tegelikult solvab rahvuslikke tundeid. Need kõigi petiste sõbrad ei mõista, et avalik monument ei ole nende isiklik teraapiaseanss.

Ostra-Oinase ratsamonument tuleb igal juhul maha võtta. Mitte vihast, vaid loogikast lähtuvalt. See ei kuulu Eesti rahvuslikku mälusse. See on võõras, naeruväärne ja kannab iivet kahjustavat ideoloogiat. Selle asemel peaks tõusma monument, mis ütleb tulevastele põlvedele: vaadake, kunagi kisti raudrüütlid sadulast maha ja tehti neile lõpp täpselt sihitud kärbilöögiga. Euroopa supervõim ei tulnud tagasi vähemalt paariks põlvkonnaks. Me jäime endiselt vabaks rahvaks.

Me vajame monumenti, mis ei ülista kaotust, allakäiku ega alistumist, vaid vastupanu ja võitu. Me vajame monumenti, mis naerab tänaste „progressiivse“ ideoloogia üle, mis usuvad, et nende uus globaalne raudrüü – seekord mitte ristiga, vaid vikerkaare ja sooneutraalsusega – on igavene. Ei ole. Ümera õpetas, et kõik sellised võõrvõimud on lihtsalt seibideks lõigatavad.

Endise Tartu ja tulevase Ümera keskväljakule, Toomemäele või kuhu iganes see monument lõpuks paigutatakse, peaks kirjutama lihtsa lause: „Me kiskusime raudrüütlid sadulast. Me mäletame, kui magus on võit.“

Ja kui keegi vasakpoolne kunstnik tunneb, et see on liiga „vägivaldne“ või „sallimatu“, siis võib ta minna oma seelikut lehvitava ratsamonumendi juurde alukaid heiskama. Meie aga toome Ümerasse eesti mehed, naised ja lapsed. Las kõik näevad, kuidas meie esivanemad tegid seda, mida tänased lömitajad peavad võimatuks: me murdsime Euroopa tollal kõige moodsamad soomusüksused oma töömehe käte, talupoja mõistuse ja tahtejõuga.

Eesti vajab Ümera lahingu ratsamonumenti. Mitte veel ühte liputamisfantaasiatest kantud vasakpoolset installatsiooni, me vajame monumenti, mis on avameelne ja otsekohene lillaroosade limukate suhtes, kes arvavad, et ajalugu lõppes nende liberaalse ideoloogiaga. Vale, ei ole lõppenud, on alles lõpetamisel.

Me ei taha enam võõraid ratsanikke oma linnaväljakutele. Me tahame oma vabadusvõitlejat – seda eesti meest, kes raudrüütli sadulast maha rebis ja tema õõnsalt kõlava pealuu purustas. Selline on aus kunst. Selline on rahvuslik kunst. Kõik muu on täielik jura. Kui toetad põhiseaduslikku ja eestimeelset kunsti, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali õigel päeval, vali paberil, vali elu!

( : ) kivisildnik,

Sisepaguluses 30.05.2026

Loe allikast edasi