Suve alguseni pole palju aega jäänud. Ja sellisel, loodetavasti soojal ja valgel ajal eemaldub valija tõenäoliselt lõplikult poliitilisest päevakorrast, millele ei paista ei tuulevaikust ega päikest.

Eesti poliitika meenutab autot, mis sõidab enesekindlalt vastassuunavööndis, samal ajal kui nii juhid kui ka reisijad veenavad üksteist, et “nii peabki”. Värsked reitingud kinnitavad vaid ilmset: riik on sisenenud süsteemse poliitilise tupiku faasi ega püüagi sealt väljuda.

Kui kogu Eestis näeb see tupik veel kuidagi viisakas välja, siis Narvas on sellest ammu saanud elustiil. Elustiil, mille pärast on piinlik, eelkõige selle linna elanike ees.

Narva poliitika on muutunud tõeliseks absurditeatriks, kus iga akt lõpeb linnavolikogu tühistatud istungiga. Üheksa kuud pärast valimisi elab linn lõputu pausi režiimis. Istungeid tühistatakse, otsuseid saadetakse tagasi ja enamus, mis formaalselt justkui eksisteerib, ei suuda tegelikult midagi muuta.

Samal ajal on prokuratuur alustanud kriminaalmenetlust, et kontrollida volikogu juhtkonnale makstud kompensatsioonide seaduslikkust.

Kulmineerus see kõik nii, et 16 volikogu liiget – ehk minimaalne enamus – otsustasid ise volikogu istungi kokku kutsuda, et avaldada umbusaldust volikogu esimehele Mihhail Stalnuhhinile, tema asetäitjale ja linnapeale Katri Raigile ning valida Narvale uus juhtkond. Selle peale kavatseb praegune juhtkond taas silmad kinni pigistada.

Selgub, et võim Narvas justkui on olemas, aga nagu pole ka. Enamus justkui on olemas, aga see on jõuetu. Seadus justkui kehtib, kuid seda saab venitada nii, et midagi ei juhtu. Ja piirilinnale mõeldes võib lõputult käega lüüa ja korrata, et “seal on alati nii”, kuid see on vale. Narva on kogu meie riigi mikroskoobi all suurendatud kujutis.

Valitsuse populaarsus on langenud ajaloolise miinimumini, kuid meile püütakse järjekindlalt tõestada, et kõik ministrid on tublid ja kõik otsused õiged. Siiski on kõige valem otsus nende arvates toetada opositsiooni, sest nemad on “halvad” ja nende tulevikuplaanid vastavad sellele.

Ainult et üks nüanss jääb õhku. Mida pakub opositsioon? Vastus on lihtne ja ebameeldiv: mitte midagi. Piisab valitsusparteide tegude valjust hukkamõistmisest ja sellega saab juba poliitilisi punkte koguda.

Inimesed ei võida taolisest tekitõmbamisest mitte midagi. Veelgi enam, nagu Narva elanikud, kes on väsinud lõputust tsirkusest, lülitavad ka meie valijad üha sagedamini teleka välja, eelistavad meelelahutust uudistele ja tunnevad poliitika vastu üha vähem huvi.

Ent just selles vaikuses, kus poliitikud vaidlevad iseendaga ja linnad elavad pausirežiimis, saab eriti selgeks, et kogu meie poliitiline süsteem on ammu lakanud inimesi kuulamast. Ta tegeleb iseenda, oma reitingute, oma solvumiste ja oma väikeste võitudega, mis ei muuda midagi nende inimeste elus, kes igal hommikul lähevad tööle, maksavad makse ja püüavad ellu jääda.

Kui kaua saab veel teeselda, et see kõik on normaalne? Kui kaua saab inimesi veenda, et see poliitiline tardumus on ainult ajutine ebamugavus, mitte sügava usalduskriisi sümptom?

Kui poliitikud tõesti peavad end liidriteks, siis on viimane aeg•
•
More ärgata, sest kui nad ei ärka nüüd, võivad nad ühel päeval ärgata riigis, kus inimestel on juba täiesti ükskõik.