Eesti laste vaktsineerimisega hõlmatus tekitab järjest enam muret. Kui 2010. aastal oli difteeria/teetanuse/läkaköha/poliomüeliidi/B-hepatiidi vastu vaktsineeritud 97 protsenti kaheaastastest lastest, siis 2024. aastaks oli see langenud 83 protsendini. Esialgsetel andmetel oli see mullu veelgi vähenenud. Mõnes maakonnas on vaktsineeritud vaid napilt üle poole lastest.

See olukord meenutab väga nõukogude aja lõppu, mil vaktsineerimine muutus väga ebapopulaarseks ning päädis kõrge suremusega difteeriapuhangutega. Vaktsineerimise langus ei toimunud ka siis üleöö, vaid liikus sammhaaval halvemuse poole. Tookord ei kõigutanud kahtlusi isegi asjaolu, et vaid mõni kümnend varem oli vaktsineerimise abil likvideeritud lastehalvatus ja difteeria.

Eesti ei jäänud siis samuti puutumata. Meil oli alla saja difteeriajuhtumi, millest neli lõppes surmaga. Kõige kahetsusväärsem ongi, et see toimus ajal, kui meil oli juba olemas kõigile kättesaadav vaktsiin, mis aitab haigestumist ja suremust täielikult vältida.

Puhang õnnestus peatada tänu elanikkonna kiirele ja laialdasele vaktsineerimisele. Pärast esimest surmajuhtumit vaktsiinist keeldujaid enam polnud. Tagantjärele on raske öelda, kui palju oli toonases vastuseisus uskmatust vaktsiinidesse või trotsi valitsejate vastu.

Praegu näeme sarnast trendi. Lapseea vaktsiinidega haaratus langeb iga aastaga ning on kohati kriitilisele piirile väga lähedal. Puhangu tekkides nõuab selle peatamine palju vaeva ja ohvreid täielikult vältida ei saa.

Hiljuti oli näiteks Lõuna-Inglismaal meningokoki-nakkuse puhang. Terviseametnikud reageerisid kiiresti, jagati üle 10 000 antibiootikumidoosi ja vaktsineeriti umbes 2000 kontaktset inimest. Siiski kaotasid puhangu tõttu elu kaks noort inimest. Tegemist polnud meditsiiniabi hilinemisega, vaid enamiku vaktsiinidega välditavate haiguste puhul arenebki haigus kiiresti ja mikroob tekitab kiiresti pöördumatut kahju.

Teine juhtum oli meile palju lähemal. Lätis haigestus hiljuti 49 inimest leetritesse ja üle tuhande kontaktse inimese oli jälgimise all. Haiguse tõi meie naaberriiki vaktsineerimata laps ja enamik haigestunutest olid samuti vaktsineerimata. Hea vaktsineerituse puhul võiksid leetrid maailmast kadunud olla, kuna viirusel puudub looduslik algperemees ja vaktsiin on viiruse vastu väga tõhus.

Vaktsiinidest loobumiseks on kolm peamist põhjust: kardetakse kõrvalnähtusid, jäädakse uskuma mingeid levinud valeväiteid või ei usaldata eksperte ja riiki. Kõik need asjaolud on viimasel ajal võimendunud.

Ameerika Ühendriikide vaktsiiniskeptilisuse ja koroonapandeemia tõttu võimendati terves maailmas oluliselt üle vaktsiinide kõrvalnähte. Seda hoolimata tõsiasjast, et valdav osa lapseea vaktsiinidest on kasutusel olnud üle poole sajandi ja paljud rahvusvahelised uuringud on korduvalt tõestanud, et raskeid kõrvalnähte neil pole. Varem on mõne sündroomi esinemise puhul vaktsiinide mõju kahtlustatud, aga paranenud diagnostika abil on hiljem selgunud, et pigem on tegemist olnud kaasasündinud ja geneetikast tulenenud defektidega.

Seejuures ei kardeta vaktsiinidega samaväärselt raskeid nakkushaigusi ennast või ülehinnatakse meditsiini võimekust neid vajaduse korral ravida. Pöördumatu kahjustus võib aga olla selleks ajaks juba toimunud, kui haigus endast märku annab.

Sotsiaalmeedias levib ja võimendub igasugune konfliktne info tänapäeval ülimalt kiiresti. Samuti pakendatakse valeinfot oskuslikult tõele vastavate väidete vahele. Näiteks on täiesti õige, et haiguse läbipõdemine tekitab immuunsuse. Teiselt poolt ei mainita enamasti seda, et meil pole mingit meetodit, kuidas teha kindlaks, kellel kulgeb põdemine kergelt ja kelle jaoks toob see kaasa rasked tagajärjed.

Võimalik, et tulevikus tekkivad võimalused personaalseks vaktsineerimiseks, aga praegused teadmised seda ei võimalda.

Maailmapoliitikas toimuv soodustabki ärevust ja trotsi. Sõjad ja relvakonfliktid, meilgi lendavad droonid, hinnatõus ja maksud tekitavad tavainimesele tunde, et ta ei suuda enam oma elu kontrollida. Kelle teise, kui ikka riigi vastu ta oma rahulolematust ja usaldamatust siis väljendab? Nii tundubki ametnike ja ekspertide vaktsiinisoovituste ignoreerimine olevat üks võimalus oma frustratsiooni väljendada.

Leidub ka inimesi, kes koroonapandeemia aegseid meetmeid tagantjärele naeruvääristavad ja tunnevad nende ignoreerimise üle uhkust. See on tõsi, et koroonavaktsiinide puhul esines üliharvadel juhtudel tõsiseid kõrvalnähtusid. Ükskõik, kuidas neid tagantjärele siiski vaadata, on lõppjärelduseks ikka see, et vaktsiinid töötasid ja päästsid üle terve maailma miljoneid elusid.

Haiguste ennetamine on alati tõhusam kui ravimine. Iga lapsevanem, kes pole veel oma lapsi vaktsineerinud, võiks endalt ausalt küsida, miks ta seda ei tee. Kas tal on piisavalt tõendust, et vaktsiinid ei aita või nendega kaasnevad tõsised ohud? Kas on mõistlik jääda lootma, et tema lapseni ohtlik haigus ei jõua või kui jõuab, siis õnnestub see kergelt läbi põdeda?

Heasse õnne ja juhusesse uskumine võiks jääda ajalukku, sest tänapäeva arstiteaduse juures on sellest paremaid võimalusi. Vaktsiinid aitavad raskeid haigusi ja surma vältida ja on kokkuvõttes tõvest endast ohutumad. Kahtluste ja küsimuste selgitamisel aitab vastuseid leida perearst või -õde, kooliarst või -õde.