Kuidas peaks Lääs Rumeenia droonijuhtumile reageerima ja kas meil on üldse häid valikuid?

Kui te küsite minu isiklikku arvamust, siis minu meelest, kui sind ikkagi lastakse, siis tegelikult tuleks vastu lasta. Minu ideaalses maailmas räägiksime me täna sellest, et kusagil Venemaa droonitööstuses mõnes strateegilises objektis on selline suur must auk, mis suitseb ja venelased mõtlevad, et mida nad nüüd selle teadmisega peale hakkavad.

Kes peaks vastulöögi andma – kas NATO riik?

Kahtlematult, aga paraku reaalses maailmas on nii, et suure tõenäosusega seda ei olda valmis tegema sellise intsidendi puhul, mis ei ole tõenäoliselt tahtlik, mis minu meelest on viga.

Ma arvan, et me oleme olnud liiga pehmed juba 2014. aastast, kui näiteks venelased tulistasid alla ju Euroopa kohal reisilennuki, kus sai mitusada inimest surma ja nende hulgas palju Euroopa kodanikke.

Teine, võib-olla hea alternatiiv minu meelest, oleks siis see, et me teeksime midagi sellist, mida me seni ei ole teinud Ukraina aitamisel. Mitmel riigil on tegelikult kaitseministri sahtlist võtta nimekirja asjadest, millele nad siiamaani on öelnud “ei”. Võib-olla võiks need ei-d muuta jah-ideks ja sellel oleks tegelikult sama tulemus.

Mida te silmas peate?

Me teame tegelikult neid asju. Need on teatud kaugmaarelvad, need on teatud piirangud, mis on seatud Ukrainale sõjalise tehnika kasutamisel. Praegusel hetkel ju Venemaa on eskaleerinud, keegi ei saa süüdistada meid selles, et meie kuidagi nüüd kruvime pingeid või põhjustame täiendavat eskalatsiooniohtu.

Kui see oleks minu teha, siis ma vaataks just selliseid asju, kus Ukraina saaks tegelikult seda praegu mõningast edu, mis tal on tekkinud, initsiatiivi, mis ta rindel võtnud, seda kiiresti süvendada ja seda ka venelased päriselt tunneksid. Seda, kui me lihtsalt nüüd näiteks Rumeeniasse paigutame mingeid täiendavaid ressursse, venelastel tänasel hetkel sellest pole sooja ega külma.

Kas tänaste avalduste põhjal on tunda üksmeelt, et teha midagi otsustavat, millest Venemaa aru saaks?

Ei ole seda tunnet mul. Ma ei taha küll liiga palju kiruda institutsioone, sest seda tehakse piisavalt, aga kui ma vaatan, et NATO peasekretär teatab vastuseks sellele intsidendile, et me kaitseme ikka jätkuvalt kogu NATO territooriumi ja selle kõrval näeme, kuidas Rumeenias suitseb elumaja, kus tegelikult on inimesed kannatada saanud ja kui me võtame ka selle, et mis see risk seal on… Et need on väga tõsised asjad ja minu meelest see vastus peaks olema jõulisem. Tänasel hetkel on ju tegelikult nii, et kui president Putinile sellest ette kanti pärast seda, kui see juhtum oli, siis keegi ametnik ütles talle: “President Putin, selline lugu juhtus, et üks meie droon lendas Rumeenias elumajja, mõned inimesed said viga” ja Putin küsis, et Rumeenia on NATO riik, et mis nad tegid siis. “Härra president, midagi ei teinud.”

Kui me midagi ei tee, tähendab see, et Venemaa on piire nihutanud ja meil on uus reaalsus. Ka Eestis elab piiri ääres palju inimesi.

Elab muidugi. Kaitseminister ütles ka, et see risk on ju tegelikult kõigi Venemaa piiririikide jaoks 24 tundi kogu aeg•
•
More olemas. Minu meelest, kui me tegelikult tahaksime nii-öelda Venemaa käitumises muutust, siis me peaksime midagi palju jõulisemat tegema, aga kui selleks allianss ei ole täna valmis, siis tegelikult tulekski mõelda, et kuidas siis ukrainlased saaksid venelastele selle sõnumi saata. Mitte lihtsalt sõnades, vaid väga käegakatsutaval, nähtaval, tuntaval viisil kohale viia. Ukrainlastel selleks võimalused kõik on olemas. Me kõik teame, mis need asjad on, mida tuleks teha, et nüüd tuleks võtta need sealt sahtlist välja ja teha lihtsalt.

Mis on see punane joon, mille ületamisel Venemaa käivitaks NATO artikkel viie? Kas see joon on üldse kusagil või on see nii kaugel, et praktikas artikkel viis ei käivitugi?

See artikkel viis on tegelikult sõnastatud veidi ebamääraselt, aga ma arvan, et poliitiliselt – mina ei ole sõjandusekspert, vaid ma olen poliitik – me kõik saame aru, et see algab sellest kohast, kus Venemaa tahtlikult, teadlikult ja sõjaliselt ründab mõnda Lääneriiki. Ma võiksin tegelikult öelda, et mõnes mõttes juba Sergei Skripali ründamisega on see piiri ületatud.

Täpselt nii – on võimalik pidada n-ö halli sõda nii, et kunagi ei saa öelda, et tegemist oli tahtliku rünnakuga.

Jah. See intsident minu jaoks ja ka need reaktsioonid, mida ma tänase päeva jooksul olen jälginud, on päris palju mind mõjutanud. Mulle tundub, et me oleme lasknud sellel protsessil minna liiga kaugele ja jätnud õigel ajal reageerimata. Mulle tundub, et see karistamatuse tunne, mis täna Venemaal on, maksab meile veel valusalt kätte. Ma arvan, et seda poliitikat tuleks korrigeerida.

Loe allikast edasi