Uus teadustöö näitab, et Põhja-Euroopa ja Eesti laiuskraadidel võivad äärmuslikud ilmastikuolud võtta tulevikus märksa karmimaid vorme.

Aprilli lõpus tabas Ameerika Ühendriikides asuvat Missouri osariigi linna Springfieldi äge torm. Pilvedest sadas alla pesapalli ja isegi greibi suurusi jäätükke. Hiiglaslik rahe purustas hulgaliselt autosid, lõhkus piirkonna majapidamisi ning vigastas nii inimesi kui ka loomi.

Sarnased sündmused jõuavad uudistesse korduvalt. Tundub loogiline oletada, et temperatuuri tõustes peaks taevast langev jää kiiremini sulama. Ajakirjas Nature ilmunud uurimus lükkab aga taolise eelduse ümber, näidates tormide ohtlikumaks muutumist mitmel pool maailmas.

Rahe tekkemehhanism toetub tugevatele õhuvooludele ja niiskusele. Raheterad hakkavad sündima olukorras, kus tugevad tormituuled tõstavad veeauru kõrgele atmosfääri jahedatesse pilvekihtidesse. Külmas keskkonnas jäätuvad veepiisad ümber õhus hõljuvate tahkete osakeste, moodustades jäised tuumad. Seejärel koguvad need enda ümber uusi jääkihte, paisudes seni kuni mass muutub tuultele kandmiseks liiga raskeks.

Temperatuuri tõus muudab märkimisväärselt atmosfääri vee sidumisvõimet. Soojem õhk suudab endas hoida rohkem veeauru, pakkudes tormipilvedes tekkivatele jäätükkidele täiendavat kasvumaterjali. Seetõttu saavad raheterad paisuda suuremaks ja raskemaks.

Samaaegselt tekib aga atmosfääris teine, esimesele vastanduv ilmastikunähtus. Kliima soojenemise käigus muutub maapinna lähedal asuv sooja õhu vöönd paksemaks. Maapinnale kukkuvad jäätükid peavad läbima sügavama sooja kihi, mis hakkab langevat jääd hoogsalt sulatama.

Suured raheterad sulavad samuti, kuid need suudavad siiski jõuda maapinnale arvestatava suurusega jäätükkidena.

Teadlaste sõnul pääsevad suurema rahe tekitatud kahjustustest piirkonnad, kus sajab pigem peenikest jääd. Väiksemaid raheterasid mõjutab soojenemine rohkem. Need võivad täielikult sulada ja muutuda vihmapiiskadeks.

Ohu kasv ei jaotu planeedil kaugeltki ühtlaselt. Teadlased leidsid, et troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades võib rahest tingitud kahju tulevikus hoopis kahaneda. Ekvaatorist kaugemal asuvad alad, kuhu kuuluvad ka paljud põhjapoolkera riigid, saavad aga tõenäoliselt rängemaid lööke.

Soodne pinnas hiidrahe tekkeks luuakse kõrgematel laiustel eelkõige temperatuurimuutuste kiiruse tõttu. Kliimamudelite kohaselt tõuseb soojus sajandi lõpuks seal keskmisest teravamalt. Lisanduv soojusenergia tugevdab tormipilvedes esinevaid tõusuvoolusid. Jõulisem tuul suudab hoida õhus raskemaid jäätükke, andes neile piisavalt aega paisuda.

Pekingi Ülikooli meeskonna järeldused tuginevad mahukatele arvutisimulatsioonidele. Uurijad ehitasid mudeli, mis hindab raheterade kasvu vastavalt temperatuurile, niiskusele ja tuule tugevusele. Arvutusi testiti 2014.–2021. aastal aset leidnud 14 000 reaalse rahetormi andmetega, et näha nende käitumist tuleviku kliimatingimustes.

Hiina teadlased peavad oma tööd tähtsaks teetähiseks atmosfäärinähtuste laiemal kaardistamisel. See on esimene uuring, mis annab raheohtudele kogu maailmas kvantitatiivse hinnangu.