
Iiveldamine ja oksendamine on sageli raseduse tavapärane osa ja seda kogeb enamik rasedatest. Selle kõige raskem vorm, hüperemees ehk rasedusaegne liigoksendamine, võib olla aga eluohtlik seisund. Nüüd selgus, et selle taga on geneetiline põhjus.
Rasedat, keda vaevab lakkamatu oksendamine, ähvardab tõsine toitainete ja vedeliku puudus, mistõttu vajatakse sageli haiglaravi. Enamasti tekib selline liigoksendamine raseduse algul, kuid lakkab reeglina raseduse teise trimestri alguses 12.–16. nädalal. Sagedamini tuleb liigoksendamist ette esimese raseduse ajal.
Varasematest uuringutest on teada, et risk on suurem naistel, kelle peres on varasemalt seisundit esinenud, kuid veel hiljutise ajani olid täpsed põhjused teadmata ja seega puudus ka põhjuslik ravi. 2023. aastal ajakirjas Nature avaldatud uuring näitas, et rasedusaegse iivelduse peamine põhjustaja on peamiselt loote ja platsenta toodetud hormoon GDF15, mis mõjutab ka üldist keha energiataset ja söögiisu. Iivelduse tugevus sõltub aga sellest, kui tundlik ema selle hormooni suhtes on.
Toona leiti, et madalama GDF15 tasemega seotud geenivariandid suurendavad raske oksendamise riski ning leidude põhjal pakuti, et GDF15 taseme mõjutamine võiks olla üks võimalikke uusi raviviise. Nüüd on toonane uuring saanud jätku. Uus Tartu Ülikooli genoomika instituudiga koostöös valminud uuring kinnitab, et seisundil on tugev bioloogiline ja geneetiline taust.
Tegemist on seni suurima uuringuga, kus analüüsiti enam kui 10 000 haigusjuhu ja üle 460 000 kontrollisiku geneetilisi andmeid Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika päritolu populatsioonidest.
Lisaks varem leitud GDF15 hormoonile leiti veel üheksa rasedusaegse liigoksendamisega seotud geeni, millest kuus on täiesti uued. Need geenid on seotud hormoonide, ainevahetuse, söögiisu, iivelduse ning aju kohanemisvõimega. Genoomse epidemioloogia professori, uuringu kaasautori Triin Laisa sõnul seostusid mitmed tuvastatud geenivariandid ka raseduse kulgemisega laiemalt, näiteks rasedusaegse kaalutõusu, raseduse kestuse, sünnikaalu ja preeklampsia riskiga.
Saadud tulemused avavad uusi teid haiguse bioloogiliste mehhanismide mõistmiseks ning tõhusamate ravivõimaluste leidmiseks tulevikus. “Näiteks uuritakse, kas diabeediravim metformiin võiks enne rasedust manustades vähendada kaasnevat iiveldust, mõjutades GDF15 hormooni taset ja organismi tundlikkust selle suhtes,” selgitab Laisk tulemuste olulisust.