Mõnikord piisab kolmest leheloost, et näha kogu pilti, kogu laostunud tervikut. Hiljuti ilmusid peaaegu samaaegselt kolm kirjutist, mis esmapilgul puudutavad täiesti erinevaid valdkondi: julgeolekut, kriminaalõigust ja avalikku mälu. Kõik need lood on erineval kombel aga võrdselt ja võimatult tülgastavad.
Üks on oravabande filosoofi Eerik-Niiles Krossi pikk heietus NATO heidutuse kokkuvarisemisest. Teine – uudis sellest, kuidas kohus lõpetas menetluse mehe suhtes, kes saatis „alla 16-aastasele tüdrukule“ nokusõnumeid. Kolmas on nn akadeemik Merlin Kirikali küüniline kaitsekõne vormilt hädisele, ent sisult padupunasele Alma Ostra-Oinase ratsumonumendile.
Kõik kolm paljastavad sama nähtust. Meie mõttemaailm on liigestest lahti. See ei ole enam lihtsalt eksimus või poliitiline erimeelsus. See on sügav, küüniline lagunemine, kus eliit on kaotanud igasuguse kontakti reaalsuse, moraali ja rahva tervete instinktidega. Ja kõige masendavam on see, et keegi ei tundu seepeale üllatunud olevat.
Kross kirjutab, et kõige ohtlikum aeg
•
•
More külma sõja lõpust saadik on alanud nüüd ja kestab vähemalt 2026–2030. USA
More kärbib NATO jaoks ette nähtud strateegilisi võimeid – pommitajaid poole võrra, hävitajaid kolmandiku võrra jne. Euroopal endal puudub sõjaline võimekus, Venemaa aga toodab Iskandereid, Kalibreid ja Orešnikuid. Kross tunnistab otse: USA More ei taha enam häid relvi eurooplastele anda. Heidutus, millele kogu Eesti kaitse viimastel kümnenditel toetus, on saanud raske, võib-olla fataalse löögi.
Mõne aja eest lõugas Kross koos kisakooriga, et Mart Helme More plaan B retoorika nõrgestab NATO usaldusväärsust liitlaste silmis. Kui Eesti ise räägib, et tal on plaan juhuks, kui NATO ei kaitse, siis miks peaksid teised riigid meid prioriteediks pidama? Ja et see on NATO-vastane signaal, mis sobib Kremlile. Kross rõhutas üleolevalt, et Eesti ainus plaan, nii A, B kui C, peab olema NATO tugevdamine ja liitlaste usalduse kasvatamine. Aga mis me ikka vana asja meelde tuletame, ega ameerika pommitajad sellest tagasi tule. Loodetavasti jääb minevikku ka NATO kepphobuse seljas ratsutanud liberaalne petiste jõuk.
Ja mida teeb eliit selginenud olukorras? Arutleb, kas Euroopa suudab 5 protsenti SKT-st kaitsekuludesse kantida ja kas ukrainlaste droonid täidavad lünga. Totrus. Krossi tekstis on haruldast ausust, ent see ausus tuleb liiga hilja ning sadade valede hulgas. Aastaid on meile räägitud, et NATO on raudkindel, USA More on alati kohal ja ainus oht on „populism“.
Nüüd, kui tuul puhub teisest suunast, kirjutatakse pikki nutulaule kõige ohtlikumast ajast. Masendav on see, et keegi ei võta vastutust selle eest, et meid on aastakümneid alatult petetud ja tulemuseks on pea olematu kaitsevõime.
Teine lugu on veelgi räpasem. Mees nimega Kaarel saadab Facebookis alaealisele sõnumeid, mis on nii räiged, et neid nokulaulu kavereid ei tohiks avalikult tsiteerida: „Ma lükkan oma noku sinu sisse“. Selgub, et tegemist oli politseioperatsiooniga. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest last polnud. Menetlus lõpetatakse.
Avalik menetlushuvi puudub. Mehel on „tõsised psüühilise arengu eripärad“, ta on töövõimetu, vajab eestkostet ja tugiisikut. Kohus määrab talle kohustuse käia tont-teab-mis programmis. Menetluskuludest jääb riigile suurem osa. Andmed biomeetrilises süsteemis küll säilivad, aga see on peaaegu ainus lohutav detail.
Siin ei ole tegemist kaastundega haige inimese vastu. Siin on tegemist täieliku moraalse kokkuvarisemisega. Laste seksuaalne ahvatlemine internetis on tänapäeval üks levinumaid kuritegusid. Aga kui süüdlane on „piisavalt puudega“, siis avalik huvi kaob. Mis signaali see ühiskonnale saadab? Et kui sa oled piisavalt kurb ja abitu, milline pervert ei oleks, siis võid karistamatult lapsi põrutada – riik hälviku hõlma ei hakka. See ei ole õiglus. See on kanaemalik õigusnihilism. Meil on kaitsevõimeta riik, mis on loobunud ka oma laste kaitsmisest.
Ja kolmas tükk selles masendavas mosaiigis on Merlin Kirikal. Ta kaitseb Flo Kasearu äpardunud ja propagandistlikku skulptuuri, mis kujutab purupunast Alma Ostra-Oinast lehvitava seelikuga hobuse seljas. Kriitikuid, kes peavad teost ebaadekvaatseks, totraks või lihtsalt sobimatuks Eesti avalikku ruumi, nimetab ta misogüünideks, tagurlasteks ja binaarseteks mõtlejateks. Akadeemiline eliit nähvab rahvale, et nad ei mõista kunsti, et nad kardavad „teistsugust“ – ebaesteetilist, rõvedat, haiglast ja reeturlikku.
Siin jõuab laostumine täieliku absurdini. Avalikku ruumi pannakse teos, mis on tahtlikult provotseeriv, agiteerivalt soopoliitiline ja kus on võrdselt esindatud uuskommunistlik ja klassikaline punane jamps. Selle kaitseks mobiliseeritakse kogu akadeemiline moraalipolitsei. Need, kes soovivad, et monument austaks rahvuslikke väärtusi, Vabadussõda või muud väärikat, materdatakse maha kui primitiivid. Justkui oleks Eesti peamine probleem see, et avalikus ruumis ei ole piisavalt feministlikku saasta.
Need kolm teksti koos moodustavad masendava terviku. Julgeolekus tunnistatakse, et me oleme kaitsetud ja et meid on aastaid petetud. Õiguses loobutakse laste kaitsmisest, sest süüdlane on „haige“. Kultuuris nimetatakse rahva tervet mõistust tagurluseks ja õigustatakse demagoogiliselt käsitööoskuseta skulptuuri vasakpoolse degenerandi ülistuseks.
See on kaos. Mitte juhuslik, vaid süsteemne allakäik. Eliit on nii kaugel tavainimese reaalsusest, et ei suuda enam aru saada, miks rahvas nende peale sülitab. Nad elavad maailmas, kus NATO on igavene, kus lapsi ahvatlevad mehed on ohvrid ja kus vaevalt asjaarmastaja tasemele küündiv nn kunst peab „intrigeerima“ ning „lõhestama“. Tavainimene elab maailmas, kus piirid on ohus, lapsed on ohus ja mälestusmärgid peaksid austama kangelasi, mitte meenutama kiiksuga riigikukutajaid.
Kõige küünilisem on see, et keegi ei usu enam, et midagi muutub. Kross kirjutab neljast aastast kõige ohtlikumast ajast. Kohtunikud kirjutavad, et avalik huvi puudub. Kirikal kirjutab villase seeliku varjust. Ja kõik jätkub. Ei mingit äratust. Ei mingit häbi. Ainult liberaalidele mugav narratiiv, mis võimaldab jätkata kõikehõlmavat loomastumist ja tädistumist.
Meie mõttemaailm on laostunud. See ei lagune enam servadest – see on seest tühjaks mädanenud nagu vana haab, järel on vaid kest. Ja kõige masendavam on teadmine, et need, kes peaksid olukorda parandama – poliitikud, kohtunikud, akadeemikud –, on ise selle lagunemise peamised arhitektid. Olgu nad neetud!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.05.2026
