Praeguse sündimuse jätkumisel võib Eesti rahvaarv sajandi lõpuks langeda alla 700 000 ning see toob kaasa probleeme tervishoius, pensionite maksmises, aga ka mujal.

“On natuke pentsik vaadata sellist paraadprojektide rohkust, mida me juba oleme ehitanud, oleme ehitamas ja siis ka arutame, et ooperimajad ja multifunktsionaalsed suurhallid ja muu säärane. See on natukene kontrastne demograafilise väljavaatega,” sõnas demograaf.

Gortfelderi sõnul on raske öelda, kui tugevalt on mõjutanud sündimust Ukraina sõda, kindlamalt saab väita, et roll on majandusseisul.

“Seda on raske täpselt öelda protsendina. Kindlasti see on mõjude kurv, see on selge. Kui me mõtleme viimaste aastate peale, 2024 ja 2025 ning ka praegune aasta, siis elukallidus ja majanduslikud küsimused on tugevamalt esil,” sõnas Gortfelder.

Kinnisvara ei pruugi olla esimese lapse saamisel niivõrd oluline, küll aga muutub selle roll olulisemaks iga järgneva lapse puhul.

“See norm on tekkinud, et iga laps saab omaenda toa. Kindlasti seal on mõju suurem kui konkreetselt esimese lapse puhul,” lausus teadur.

Üha vanem esimese lapse sünnitamise vanus, mis nüüdseks esmakordselt jõudnud üle 30 eluaasta, tõstatab probleemi sünnitajate viljakusega.

“Meil on küll viljatusravi tänapäeval olemas, see on Eestis väga kättesaadav võrreldes ka muu Euroopaga, kuid siiski viljatusravi potentsiaal on piiratud ja seda kasvumõju, vanusekasvu ei suuda see ikkagi kompenseerida,” leidis rahvastikuteadur.

Gortfelderi sõnul on lapsed läbi ajaloo olnud peamised sotsiaalse kindluse tagajad, ent see on tänaseks aga muutunud ning see ei pruugi demograafiliselt hästi mõjuda.

“Meil on selline lihtne lapse saamine nende enda pakutava rõõmu pärast olemas. Kui [kultuurimuutus] nii lähebki, siis tõepoolest väärtuste uurijad pigem eeldavad, et soov last saada väheneb,” selgitas ta.

Seda, kas sündimuse langemise taga on pigem naised või mehed, ei ole sotsiaalteadustel lihtne öelda. Samas tuleks teatud mõttes meeste otsa siiski enam vaadata.

“Meil on probleemid üksikemadega ennekõike ja see eeldab, et tõepoolest meespool ei ole oma panust andnud. Sellest vaatest jah, saab öelda, et mehed on rohkem süüdi kui naised,” sõnas teadlane.

Perepoliitika eeldab Gortfelderi sõnul stabiilsust ning muutlikud poliitilised otsused toovadki niisiis kaasa negatiivsed mõjud.

“Kasvatamine on pikaajaline projekt, mis eeldab seda, et on olemas usaldus riigi vastu, et sellest, mida lubatakse, ka peetakse kinni,” ütles teadur.

Kuigi rahvastiku kahanemisel saab sisserändega teatud ametikohti täita, siis elualadega, kus keeleoskus on vajalik, nii lihtne pole, ütles demograaf ning lisas, et sisseränne tõstataks riigis ka teistsuguseid küsimusi.

“Tõenäoliselt rahvusriigi pidamine muutub keeruliseks, üle tuleks vaadata valimisseadus, kodakondsusseadus ja keeleseadus,” ütles Gortfelder ning lisas, et kui Ukraina sõjale eelnenud ajaga võrdne sisseränne jätkub, siis tähendab see madala või mõõduka sündimuse puhul, et eestlaste osakaal Eestis jääb poole juurde.