Kellanumbrid on kokkuleppelised. Et kellal kümnendsüsteemi ei kasutata, näitab, kui raske on kord kasutusele võetut muuta. Kui aga miskit muuta, siis olgu ikka targalt.

Kellakeeramise teine nimi on suveaeg ehk päevavalguse püüdmise aeg•
•
More (daylight saving time). Mõte selle kasutuselevõtjail oli selles, et tööaeg rohkem valgele ajale satuks. Tööaega ennast nihutada tundub veel raskem kui kõigil korraga kella keerata.

Põhjamail on valge suvepäev pikk niikuinii, valget aega on rohkem, kui tööks ära kasutada jõuab. Mistõttu kellakeeramine mõistlik pole. Soomlased on sellest hästi aru saanud, soovitavad teistelegi.

Kui nüüd kellakeeramine ära jätta – ja see oleks tark tegu –, siis on valik, millisele ajale jätta. Kuna numbrid on kokkuleppelised, siis justkui ükskõik. Ent siiski, numbrite reas on mõni eriline. Nimelt alguspunkt ehk number null.

Kui tahta, et kell natukenegi loodusega kokku käiks, siis on hea, kui eriline punkt ajaarvamises näitab kindlat punkti päevakäigus. Ja see punkt on olemas. Päeva pikkus muutub, aga kesköö ja keskpäev on paigas.

Seda ongi vööndiaeg silmas pidanud: vööndiaja nullid (ehk kell kaksteist) on võimalikult lähedal keskpäeva ja kesköö hetkele, ehk ajale, mil päike kõige kõrgemal ja kõige madalamal. Vööndiajal on side loodusega olemas, nihutatud ajal mitte. Soomlaste soovitus väärib järgimist.

Kokkuleppeline suveaeg on seega lihtsalt loodusest võõrandumise aeg•
•
More ja seda pole mõistlik tahta. Pealegi on see siis sama, mis Moskva aeg•
•
More.