Ajalugu kipub end kordama. Kui mitte nietzschelikul moel, iga nüansi iga omadust tagasi tuues, siis iganenud hoiakuid ja vastandusi taas kinnitades, sest uut välja mõelda on kordades raskem kui vana rasva põlema süüdata.
Selmet näha Flo Kasearu “Monumentaalse hüljatuse” sarjas ja selle apogees (2023–2026) hüvangu ja õitsengu ning asjakohase sotsiaalkriitika noote, on seelikut lehvitavat naist kujutav võimas monument tekitanud vaenu ja mõistmatust, kusjuures rünnaku alla on sattunud just ratsanikuna kujutatav Alma Ostra-Oinas (1886–1960).
Irooniliselt on see jälle ajaleht Postimees, mille veergudel Ostra-Oinast karmilt kritiseeritakse. Alma Ostra-Oinas, andekas aktivist, tipp-poliitik, kirjanik ja publitsist, jäi juba 20. sajandi alguses ühiskondlikke norme vaidlustanud noore naisena – söandades koos kaaslastega osaleda referaadiõhtutel vene meesüliõpilastega ning toimetada ja lugeda keelatud kirjandust – Postimehe tollase peatoimetaja hambusse (Väljataga 1996).
Jaan Tõnisson süüdistas Puškini tütarlastegümnaasiumi ettevõtlikke õpilasi, sh Alma Ostra-Oinast, liigses vabameelsuses. Rünnaku taustal oli mõistagi poliitiline võimuvõitlus Tõnissoni enda ning vasakpoolsele spektrile paigutuvate Uudiste ja Noor-Eesti meeste vahel. Oma rolli mängis ka misogüüniline sättumus, mis oli tollal iseloomulik enamikule meestest, olenemata poliitilisest kuuluvusest.
Nüüd on olulisele naisele püstitatud kontseptuaalselt läbimõeldud ja täissuuruses monument, mille vormis, sisus, taustas ja teostuses sulanduvad vastuhakk, imetlus, iroonia, traagika, koomika ja jõud.
Tallinnas Liivalaia ja Juhkentali tänava ristumiskohas on Alma Ostra-Oinas 1905. aasta Postimehe skandaalis esile kerkinud Puškini gümnaasiumi vormiriide ehk pruunseeliku vabaduse sümbolina tõstnud oma pea kohale. Kuju loomise ja püstitamisega on Flo Kasearu igati ajakohaselt puudutanud probleemi (eesti kultuuri vorminud) naiste nähtamatusest linnaruumis, ajaloos ja argimälus.
Selle sündmuse kiiluvees on Mart Sander kirjutanud halvustava ja pisendava ning vigadest kubiseva kirjatöö, mis kogu projekti maatasa teeb. Tugevatest negatiivsetest emotsioonidest kantuna ei ole Sander loos suutnud otsustada, mida täpselt rünnata. Nii on ta sihtinud valimatult, nõudes kunstilt anatoomilist realismi, veatut ideaalrahvuslust, kuid samal ajal ka ideoloogiatust, ning süüdistades Alma Ostra-Oinast ja implitsiitselt kõiki tema toetajaid eesti rahva kui ühtse kogumi kommunistlikus (Ostra-Oinas oli siiski sotsiaaldemokraat ja Eesti Vabariigi ülesehitaja) mahamüümises.
Motiveerivat näib seda õelat kirjatööd mitte skulptuur ise oma huvitavate, nüüdsest seisukohast selgitust vajavate (eel)lugude kobaraga, mida saab tõlgendada kohalike naisliikumiste ja rahvusluse eri vormide põkkumise ja põimumise seisukohast, vaid võimalus rakendada teos käilafraasi “lõhestab ühiskonda” ette.
Just hetkedel, mil paljude diskussioonis osalejate sõnadest nähtub vaenulikkus millegi teistsuguse – näiteks kasvõi krobelise ja asümmeetrilise hobuse – vastu, näib, et digiteemades oleme küll tippinnoveerijad, aga kunstis matame uuenduslikud alged maha. Hobune peab olema anatoomiliselt korrektne, kunst patriootlik, Arteri ette püstitatagu nunnude kalade kujukesed!
Ka Ostra-Oinast tutvustavas vanemas ülevaateartiklis Heili Reinartilt on ebatäpsusi. Tõsi, 2016. aastal võis selline infoartikkel protsesse käima lükata, kuid praeguste teadmiste valguses see enam ei päde. Näiteks on selles taas toodud ära arsti ja poliitiku Alma Ast-Ani pilt Alma Ostra-Oinase asemel ja kui tundub, et sugu ei puutu siin asjasse, siis hästi ei kujuta ette, et Gustav Suitsu pildi asemel Juhan Liivi pilti pakutaks.
Furoori põhjustab Alma Ostra-Oinase abielu Jaan Anveltiga ja sellel peatub ka Mart Niineste vastulause Sanderile, milles astutakse küll Ostra-Oinase kaitseks välja, kuid selgitamata jääb, et fiktiivne abielu 1909–1910 võimaldas Ostra-Oinasel kui vangimõistetud revolutsionääril valenimega Peterburis elada ja nii sai ta end võimude eest varjata ning pealinnas kõrgematel naiskursustel õpinguid jätkata. Kusjuures sellist akadeemilist vabadust, sh osaleda segaseltsi kirjandusõhtutel, said tollased naised nautida vaid Eestist kaugemal, sh impeeriumi pealinnas.
Esimese maailmasõja eelõhtuks olid Ostra-Oinase poliitilised ambitsioonid ajuti taandunud ning domineerisid esteetilis-intellektuaalsed huvid. Ta luges palju, ka eesti ilukirjandust ning pani 1914.–1916. aastal kirja nooreestiliku romaani “Aino” (Tallinn, 1923) püüdlevast, tundlikust naisest ehk kirjutas tollase mehekeskse tüüpnarratiivi naisekesksest vaatepunktist läbi ja see oli tollases ajastus tõeliselt uuenduslik.
1923. aastal ilmunud “Ainos” kritiseerib Ostra lähisuhtevägivalda, unistab naistele paremast tulevikust, sulandab moodsat esteetikat eesti rahvapärimusega. Tõenäoliselt on Ostra üks praeguse eesti erakordselt tugeva, ka Euroopa tasandil silmapaistva naiste proosa eelkäijaid. Siiski on Ostra ja paljud tema kirjanikest naiskolleegid vajunud teenimatult unustusse ning seda punkti ei ava piisava süvendatusega ükski praeguses poleemikas osalejaist.
Flo Kasearu loodud Alma Ostra-Oinase ratsamonumenti puudutavat diskussiooni jälgides nähtub, et reaktsioon niivõrd märgilisele sündmusele, nagu uue, terava kunstiteose paigutamisele avalikku ruumi, liigub latvu pidi.
Näritakse sarnaste küsimuste kallal, näiteks, et milline on Alma Ostra-Oinase adekvaatne poliitiline silt, aga eritlemata jäetakse naise panus eesti kultuuri tervikuna.
On raske otsustada, millisel tõigal on negatiivsemad tagajärjed, kas kirjutajate ja pseudoekspertide viitsimatus end Alma Ostra-Oinase ja tema kolleegide, iseäranis naiskaaslaste, mitmekesise panusega kurssi viia. Selle alla käib ka suutmatus otsida üles need inimesed, kes naisajaloo ja rahvuslusega on aasta(kümne)id tegelenud, olgu mainitud Eve Annuk, Tiina Kirss, Merike Ristikivi, Katrin Kivimaa ja Janet Laidla. Selline ekspertiisi eiramine on toonud kaasa erakordselt pealiskaudsed käsitlused Ostra tööst. Või on pöördelisemad tagajärjed sõnavõtjate vajadusel mõelda ajaloost, sh rahvuslusest jätkuvalt jäigalt binaarselt, hierarhiliselt ja lapsikult ehk moel, mis on sundinud meid kobarkriiside ajastusse ning mille katastroofilised mõjud meie elule on teaduskirjanduses ammu puust ja punaseks tehtud.
Viimane aeg
•
•
More oleks omale turvaliseks konstrueeritud binaarsest minevikust välja ronida ning muutusi seirata. Olevik on kohutav, ent ehk võiks just Alma Ostra-Oinasele pühendatud rabav skulptuur mõtteühendada, pakkuda paika, kus end villase seeliku varjus hästi tunda.
