Rahvusvaheline teadlasrühm kirjutab nüüd ajakirjas Nature Ecology & Evolution, kuidas inimtegevus võib aidata sel väikest hunti meenutaval kiskjal meie maailmajaos edukalt levida.

Nathan Ranc Prantsusmaalt Toulouse’i Ülikoolist ja ta kaasautorid, nende seas Peep Männil Eesti Keskkonnaagentuurist tõdevad, et soodsail tingimusil võib šaakali levila peagi katta kuni kolmveerandi kogu Euroopast ehk kuus korda suurema ala kui praegu.

Šaakali võidukäigu üheks võimalikuks põhjuseks on juba varem peetud huntide suhteliselt väikest arvukust tänapäeva Euroopas. Hundid konkureerivad šaakalitega saakloomade üle ja võivad šaakaleid endidki oma saakloomaks võtta.

Ranc ja ta kolleegid analüüsisid nüüd andmeid, mida on šaakali ulgumise kuulmise kohta kogutud 13 Euroopa riigist aastail 2001 kuni 2017.

Nad leidsid, et šaakaleid esineb kõige tõenäolisemalt seal, kus hunte ei ole, kõige vähem tõenäoliselt aga seal, kus elab püsivalt mõni suur hundikari.

Selgus aga ka, et neis paigus, kus hunte on, hoiduvad šaakalid pigem inimasulate lähistele kui neist kaugemale.

Põhjus tundubki olevat just selles, et hundid püüavad inimasustuse lähedust vältida.

Seal, kus hunte ei ole, väldivad inimasulate lähedust hoolikamalt šaakalidki.

Tulemuseks on, et inimasustuse olemasolu võib mõjuda šaakalite elukohavalikule kohati lõppkokkuvõttes soodsalt.

Huntide ja šaakalite omavahelise konkurentsi tähtsuse usutavust toetavad ka Põhja-Ameerikas tehtud uurimuste tulemused.

Põhja-Ameerikas küll šaakaleid ei ela, kuid see-eest elutseb seal koiotte, keda võib suuruselt ja ökoloogiliselt rollilt šaakaliga täitsa sarnaseks pidada. Ka koiottidele on huntide vähenenud arvukus kasuks tulnud.

Ranc ja ta kolleegid väidavad, et inimtegevus võib šaakalite leviku jätkumist Euroopas toetada hoolimata sellest, et ka huntide arvukus on mitmel pool ajaloolisest madalseisust taastumas.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.