Kujutame seda endale ette. Okupatsiooniväed on jõudnud kohale. Serveriruumid vaikivad. Elektrijaamad ja generaatoreid enam ei tööta. Andmed, mis sisaldavad eesti keele esimesi kirjalikke jälgi, vanu regilaule, esivanemate fotosid, pärimuslugusid, kogu digiteeritud rahvuskultuuri – DIGARi, ETERA, Rahvusarhiivi digikogusid – kustuvad igaveseks. Mitte metafoorselt. Tõeliselt. Kogu rahvuskultuur haihtub bit haaval, bait haaval, põlevate arhiivide ja raamatukogude taustal.
Ukrainas näeme seda juba praegu. Venelased hävitavad okupeeritud aladel tahtlikult elanike registreid, kinnisvaraandmeid, arhiive. See pole lihtsalt vandalism. See on tuleviku röövimine. Ilma dokumentideta ei ole omandit, identiteeti ega õigust esivanemate maale. Mis juhtub siis, kui sama saatus tabab Eestit? Meie puhul on kaalul midagi veel sügavamat – ohus on kogu meie rahvuslik mälu.
Kogu see tohutu töö, mis on tehtud viimase veerandsajandi jooksul – raamatute, ajalehtede, fotode, helilindistuste massiline digitaliseerimine –, on praegu majutatud kahte Eesti serverisse. Kaks. Ainult kaks. See pole julgeolekustrateegia. See on hasartmäng eesti rahva mälu peale. Sõjaolukorras, hübriidrünnaku tingimustes, kus küberrünnakud ja füüsiline hävitamine käivad käsikäes, on see otsus traagiline. Peaaegu enesetapp.
Me räägime siin mitte lihtsalt failidest. Me räägime meie esivanemate häältest. Me räägime sellest, mis teeb meist eestlased. Ilma selleta oleme vaid oma keeleta, kultuurita ja väärtusteta mörisev biomass. Just seepärast on see teema nii valus. Just seepärast peab sellest rääkima valju häälega, kasvõi röökides – sest vaikimine tähendab leppimist võimaliku rahvusliku amneesiaga. Liberaalne haridus ja meedia on juba niikuinii kõigele rahvuslikule selja keeranud. Digiarhiivid on meie viimane kultuurikants, millele tuginedes võime kunagi normaalsuse taastada.
Globalistlikud pilvelahendused, Amazoni pilv, kus LHV oma pangasüsteemid mugavalt jooksevad, ei ole siin lahendus. Me ei saa usaldada hargmaiseid korporatsioone ega ühtegi „rahvusvahelist pilve“, kui tegemist on Eesti eksistentsiaalse varaga. Need serverid ei ole meie omad. Need alluvad võõrale seadusele. Ühel kriitilisel hetkel võib ligipääs kaduda, andmed „kaotsi minna“ või sattuda kellegi teise huviorbiiti.
Aga mis on alternatiiv? Eesti oma suveräänne pilv. Riiklikult kontrollitud, geograafiliselt hajutatud, kõrgeima turvaklassiga digitaalne kindlus, mis hoiab meie kultuuripärandit, registreid ja kriitilisi andmeid. Eksperdid hindavad, et sellise infrastruktuuri rajamine nõuaks alginvesteeringuna lausa naeruväärsed 20–60 miljonit eurot esimese viie aasta jooksul. See on raha, mis tasuks end sajakordselt tagasi – nii rahvuskultuuri järjepidevuse kui ka muude oluliste andmete pikaajalise ja turvalise säilitamise mõttes.
Ja siin jõuame valusaima osani. Samal ajal, kui meie rahvuse mälu ripub kahe serveri otsas, valatakse sadu miljoneid eurosid ideoloogilistesse projektidesse. Üksi CO₂ kvoodituludest suunatakse 2025.–2028. aastani üle 400 miljoni euro rohepöördele – Rail Balticule, korterite renoveerimisele, „rohetehnoloogiatele“, metsade „kliimakindlusele“. Kliimaministeerium, rohetoetused, tuulepargid, energiasäästu programmid – see voolab maksumaksja rahakotist nagu jõgi. Selle kõrval on soolise võrdõiguslikkuse ja „võrdse kohtlemise“ projektid, mis saavad igaüks kuni 900 000 eurot korraga, samas kui riiklikud mäluasutused peavad iga euro eest lootusetut võitlust.
Kus on prioriteedid? Kas tõesti on olulisem rahastada Brüsseli dikteeritud kliimapaanikat ja sooideoloogiat, kui tagada, et meie lastel ja lastelastel oleks võimalus kuulda oma esivanemate häält? Kas me oleme nii pimestatud lillaroosast woke agendast, et unustame kõige aluse – põhiseadusliku kohustuse oma rahvuse ja kultuuri säilitamiseks aegade lõpuni?
See on moraalne ja poliitiline skandaal. Kirjandusklassik Tšingiz Aitmatov hoiatas sellise saatuse eest juba kümneid aastaid tagasi. Oma teoses „Ja sajandist on pikem päev“ kirjeldas ta zombistatud mankurte. Mankurdid olid kaotajad, kellele vallutajad panid pea ümber märja kaamelinahast riba, mis päikese käes kokku kuivades purustas nende mälu. Ellujäänud muutusid elavateks surnuteks – nad ei teadnud enam, kes nad on, kust nad tulevad, kelle lapsed nad on. Nad said ideaalseteks orjadeks, ilma minevikuta ja ilma identiteedita.
Kui meie ei suuda kaitsta oma digitaliseeritud rahvuskultuuri, loome täpselt selliseid mälutuid mankurte – eestlasi, kes kannavad virulase või saarlase nime, kuid ei tunne oma laule, oma ajalugu ega oma esivanemate häält. See oleks kõige kohutavam võimalik kaotus. Mitte füüsiline häving, vaid vaimne kustutamine igaveseks.
Me ei tohi seda lubada. Meie kultuur ei tohi saada sekundi murdosa jooksul digitaalseks tuhaks. Meie mälu ei tohi kaduda kahe serveri rusudesse. Aeg
•
•
More on ärgata ja suunata raha sinna, kus seda on kõige rohkem tarvis – Eesti kaitsesse, küberturvalisusesse ja meie rahvuse digitaalsesse igavikku. See pole luksus. See on kohustus oma esivanemate ees ja vastutus tulevaste põlvede ees. Ajalugu ei anna teist võimalust. Kusjuures kaitseinvesteeringuid on meil lõputult, ent täna puudub pooletoobiste valitsusel tahe kaitsta meie kultuuri ja pärandit.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.05.2026
