Uuring keskendub Kariibi mere piirkonnas leiduva troopilise paberherilase (Polistes canadensis) kolooniatele, kus paljunemist juhib vaid üksainus domineeriv emane. Samas on ka emased töölisherilased võimelised paljuneja rolli üle võtma, kui pesas peaks tekkima võimuvaakum, vahendab EurekAlert!.

Mõistmaks, kuidas kolooniad juhi kaotusele reageerivad, eemaldasid University College Londoni teadlased katse käigus väljakujunenud kolooniatest kuningannad ning nägid, et sellele järgnes kohene segadus.

Sujuva võimu üleandmise asemel kaasnes juhivahetusega paljude rühmaliikmete vaheline intensiivne konflikt. Emaste vahelised agressiivsed kokkupõrked sagenesid, kuna mitmed herilased võitlesid paljunemisõiguse üle ning koloonia tavapärane sotsiaalne võrgustik lagunes kiiresti koost. 

Kuid vaatamata tekkinud segadusele, kolooniad ei hävinenud. Mäsu ajal hoidis pesa toimimas hoopis eraldiseisev rühm isendeid, keda teadlased nimetavad tasakaalustajateks (compensators). Need isendid hoidusid agressiivsetest konfliktidest ja võimuvõitlusest ning panustasid selle asemel elutähtsatesse ülesannetesse, nagu näiteks toidu otsimine ja järglaste eest hoolitsemine. Neid ülesandeid täites aitasid nad säilitada ühiskonna toimimist ka suure sotsiaalse segaduse ajal.

Tasakaalustajad ei erinenud aga bioloogiliselt nendest isenditest, kes osalesid võitlustes. Teadlaste sõnul viitab see asjaolule, et taoline käitumine peegeldab pigem strateegilisi otsuseid kui ettemääratud rolle. Osa herilasi võib näha dominantsuse saavutamist kui parimat võimalust koloonia püsimise tagamiseks, samas kui teised püüavad seda saavutada järglaste eest hoolitsemisega.

Uuringu autor dr Owen Corbett nentis, et kuigi konflikt pärast kuninganna eemaldamist oli intensiivne, ei andnud see toimunust täielikku pilti. Ta selgitas, et ajal, mil osa isendeid võitles võimu pärast, hoidusid teised konfliktist täielikult ehk koostöö ei kadunud, vaid ülesanded jagati lihtsalt ümber.

Uuring pakub haruldast sissevaadet troopiliste herilaste paljunemisõiguse edasiandmisesse, mida on tänaseni vähe uuritud. Enamik varasemaid kolooniate uuringuid on keskendunud parasvöötme liikidele, keda leidub näiteks Euroopas või Põhja-Ameerikas ning kellel on rangelt korrastatud hierarhiad ja ennustatavad juhivahetuse reeglid. Värske uuring käsitles aga palju vähem tähelepanu saanud rühma agressioonile tuginevat süsteemi ning laiendab arusaama erinevatest viisidest, kuidas loomariigi kooslused võimukonflikte lahendavad.

Tulemused seavad kahtluse alla levinud arusaama, et sotsiaalse koosluse juhivahetus peab toetuma reeglitele, et tagada süsteemi stabiilsus. Kuigi sageli eeldatakse, et agressioonil põhinev juhivahetus on püsimajäämiseks liiga kulukas, selgub uuringust, et sellised süsteemid võivad olla elujõulised, kui tasakaalustajad korvavad konflikti kahjud.

Uuringu kaasautor professor Seirian Sumner tõi välja, et loomariigi konfliktide mõistmine aitab vaadata ka inimeste vahelisele koostööle uue pilguga. Ta lisas, et segastel aegadel sõltub ühiskond neist, kes teevad taustal elutähtsat tööd, mistõttu võivad inimesed olla paljuski herilastega sarnasemad, kui seni on arvatud.

Teadlaste avastuste kohta saab lugeda lähemalt teadusajakirjas Animal Behaviour.