Pole kuigi palju aega möödas, kui poseerimises nähti halvamaigulist käitumist: ebakindluse odavat väljendust. Eksisteerisid omad pühad paigad ja olukorrad. Näiteks kunstinäitusel mõne suurmeistri teose ees oli tavaks olla hiirvaikne, liikuda endale tähelepanu tõmbamata, mõtiskleda omaette, võib-olla isegi hetkeks end kogetavasse elamusse unustades.

Mingil hetkel kord muutus. Näituse külastamise tähendus pole enam sama. Objekt on vaatleja jaoks täiesti teisejärguline. Oluline on see, kes on saabunud objekti juurde.

Kiirustava ja mürarohke maailma taustal märkamatu aeglusega kulgenud kultuurilist muutust illustreerib maailma kuulsaima muuseumi hiljutine otsus kolida Leonardo da Vinci “Mona Lisa” omaette, umbes 3000 ruutmeetri suurusele näitusepinnale. Päevas käib kuulsat maali vaatamas ligemale 30 000 inimest.

Tehniliselt ega kognitiivselt ei saa seda nimetada vaatamiseks. Protsess meenutab kultuuri konveierilinti, milles objektiga ollakse vastamisi heal juhul paarkümmend sekundit ja suure tõenäosusega nelja-viie inimese selja taga. Pildi nägemine võib osutuda pettumuseks. Esiteks on see oodatust väiksem. Teiseks hoiavad külastajad käsi peakohal. Nad ei tee hommikvõimlemist, vaid püüavad teha selfit.

Muuseum otsustas külastajaid aidata. Kliendid võib tinglikult jagada kaheks. Ühed tulevad sinna peamiselt selfie pärast. Teised soovivad külastada ka muid kunstiteoseid. Tänu kuulsa maali põhjustatud ummikule on mõlema grupi olukord suboptimaalne.

Muuseum otsustas rajada turistidele justkui möödasõidutee. Need, kes soovivad olla hetkeks koos kuulsa Giocondaga, ei pea külastama ülejäänud Louvre’i. Nad ei pea enam ootama pikas järjekorras, vaid sisenevad suurde saali, teevad kohustuslikud selfied ning väljuvad, põhjustamata ummistusi neile, kes soovivad vaadata muuseumi tuhandeid teisi meistriteoseid.

Louvre’i logistilise probleemi lahendus on samal ajal diagnoos. Masside palverännak “Mona Lisa” juurde ei ole seotud visuaalse hinnangu ega mõtiskeluga. Igaüks selles saalis on seda pilti näinud sadu kordi. Pilt saab tuttavaks juba kooliõpikust ja muutub visuaalseks müraks lugematutes reklaamides. Seetõttu ei lisa Pariisi muuseumi külastamine palju uut. Pigem ei näegi maali kuigi hästi.

Pildi külastamisel peab olema muu põhjus. Psühholoog Paul Bloom pakub raamatus “How Pleasure Works”, et inimesed ei koge meelehead pelgalt sensoorse sisendi põhjal ehk antud juhul kuulsat pilti nähes. Objektist saadav rahulolu sõltub suuresti täiendavatest uskumustest selle ajaloo, päritolu ja raskesti tabatava, kuid reaalse olemuse ehk n-ö essentsi kohta. Meid ei rahulda pildi täpne koopia, mis näeb välja nagu originaal. Tahaksime olla nende molekulide läheduses, mida puudutas Leonardo pintsel.

Digitaalsed tööriistad muudavad seda tunnetust. Enam ei piisa olulise objekti juures viibimise pakutud essentsi kogemisest. Nüüd peab objekt kinnitama meie kohalolekut. “Mona Lisa” ees tehtud selfie on kujunenud digitaalse eksistentsi tõendiks.

Kunagi halvamaiguliseks peetud enesedemonstratsiooni peetakse nüüd eksistentsiaalseks vajaduseks. Pilditegija saab kinnitada, et tema on tõeline, sest ta seisab tõelise meistriteose ees. Maailm omandab väärtuse ainult niivõrd, kuivõrd see toimib isikliku brändi taustana.

Samal ajal kasvab kollektiivne paanika pilte loova tehisintellekti pärast. Selle looming pidavat olema õõnes. Tehisintellekt lihtsalt matkivat inimese sarnasust. Selle toodangus puuduvat tõeline essents, inimlik olemus.

Ent kui tuhanded inimesed käsitlevad iga päev maailma kuulsaimat maali rekvisiidina põgusale digitaalsele spektaaklile, etendavad ka nemad vaid võltsi kogemust. Nad loovad väikese dopamiinilaksu nimel sotsiaalmeediasse digitaalse peegelduse väidetavast essentsist.

See sotsiaalne protsess meenutab simulatsioonihüpoteesi loogikat, mille järgi kogu meie universum võib olla kunstlik konstruktsioon, mis töötab tohutus arvutis. Teooria pooldajad väidavad, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon ehitaks lõpuks simulatsioone, sest maailmast pealiskaudse mulje loomiseks kulub vähem ressursse kui füüsilise reaalsuse loomiseks.

Tegelikkuse kogemiseks piisab hästi koostatud muljest. Eelistades kunsti kogemisele selfiet ja sügavale tunnetusele kohaloleku illusiooni, treenib inimkond end simuleeritud eksistentsiks. Harjutakse maailmatunnetusega, mis on niivõrd reaalne, kuivõrd seda genereeritakse iseenda jaoks pildi tegemise hetkel.

Seetõttu ei peaks me olema üllatunud, kui essentsita simuleeritud maailm peegeldub vastu Louvre’i saalis simuleeritud kunstielamusena. Peagi mahub sinna palju rohkem inimesi.