EKA kunsti ja disaini eriala doktorant Taavet Jansen defineerib enda töös voogteatrit kui digitaalse teatri erivormi, mis ühendab digitaalse ruumi pakutavad võimalused reaalajas toimuva sündmusega. Sealjuures jagavad esinejad ja vaatajad ühist aega, kuid võivad olla füüsiliselt eraldatud.

Jansen tõdes, et tehnilises mõttes sarnaneb voogteater mõnele sisulooja striimile või ka tavalisele videokõnele. Voogteatri muudab aga eriliseks see, et esteetilise kogemuse loomiseks kasutatakse lavastuslikke võtteid ja professionaalseid näitlejaid. Telelavastusest eristab voogteatrit aga jagatud hetke kordumatus, mille loomiseks on vaja nii interaktsiooni kui ka improvisatsiooni.

Jansenit huvitas, kuidas luua digitaalse teatri vahenditega publikus nn elususe tunne ehk arusaam, et etendus sünnib just siin ja praegu. Ta võrdleb elususe otsingut igapäevase digisuhtlusega: “See on tunne, mis tekib näiteks sõnumeid vahetades: me saadame oma sõnumi ja sel ajal, kui vastaspool kirjutab, vilguvad kolm täppi, mille järgi saame aru, et teine inimene on teises otsas elus. Kuna suur osa meie elust on nagunii digitaalselt vahendatud, siis on küsimus, kuidas kanda need võtted üle elusa teatrisündmuse ülekandmisse.”

Janseni sõnul luuakse klassikalises teatris dekoratsioonide, näitlejate liikumise ja kostüümidega selline füüsiline ruum, millele tekib lisaks kujuteldav ruum. “Me jääme uskuma, et tegevus toimub kirsiaia mõisas, sest laval on markerid ja stiimulid, mis viivad meid selle kujutluspildini. Minu väide on, et selle kujutluspildi loomiseks ei pea inimesed olema samas füüsilises ruumis,” kirjeldas Jansen.

Kolm eksperimenti

Doktoritöö raames sündis kolm lavastust, mis eksperimenteerisid voogteatri erinevate võimalustega. Esimeses lavastuses, pealkirjaga “Hundid”, kasutas Jansen veebipubliku käest saadud märksõnu, et suunata näitlejate mängu. Vaatajate kasutajanimedest said aga lavastuse tegelased. “Kuna improvisatsioon oli suhteliselt vaba, siis kasutasime väga olulise elemendina riski. Vaatajad on tunnistajaks pingutusele, kuidas inimene rühib läbi sellise lingvistilise võsa ning elatakse kaasa nii loole kui ka sellele pingutusele, mida näitleja teeb,” selgitas Jansen.

Teises projektis, mis valmis koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengite ja Tambet Tuisuga, ühendas Jansen füüsilise ja veebipubliku. Kui saalisviibijad elasid lavastuse tegevustikule kaasa kui tavaline teatripublik, siis veebivaatajad said teha kollektiivseid otsuseid ning juhtida reaalajas heli- ja valgusmuutusi. “See loob elususe tunde just seeläbi, et veebivaatajad saavad koheselt anda tagasisidet ja näha, kuidas see jõuab etendusse. See oli niisugune mootor, mis tekitas tunde, et asi toimubki päriselt siin ja praegu, ehkki see siin ei ole veebipubliku jaoks füüsiline ruum,” lisas Jansen “Memento” nime kandnud projekti kohta.

Viimase eksperimendina toimus EKA Galeriis installatsioon “Inimeses hoitud”, mille kaasautoriks oli etenduskunstnik Liis Vares ning mis vältas kokku suisa kolm nädalat. Installatsiooni tehniline lahendus võimaldas vaatajal teiste inimestega suhelda nii veebilehe kaudu kui ka füüsilises ruumis. Külastajate jäetud sõnumeid kuvati galerii seinal, väikestel ekraanidel või liitreaalsuse arhiivis. “See oli minu voogteatri otsingute ja doktoritöö lõpp-punkt, kus inimeste mõtted kohtusid ruumis nii, et nende sisestamise vahel võis olla isegi nädalaid. Tekkis selline kehatu kohalolu: suur hulk inimesi on kohal, aga füüsiliselt kedagi enam ei ole,” selgitas Jansen.

Keerukaid tehnilisi lahendusi kasutades jõudis Jansen paradoksaalse äratundmiseni: “Ühine ruum ja elusus tekivad inimeste omavahelisest suhtest, mitte digitaalsetest või füüsilistest parameetritest. See tekib, kui kohtuvad inimesed, kellel on soov mõjutada ja olla mõjutatud,” sõnas ta.

Janseni arvates on voogteatril suur potentsiaal. “Ma väga ootaksin, et etenduskunstidega tegelevad noored hakkaksid avastama, mida netis teha saab. Praegusel ajal on võimalik ehitada endale virtuaalne teater, kus on etendused, esinejad, virtuaalsed avatarid ja publiku interaktsioon mõnusalt sassis. Sa võid jõuda väga suure kogukonnani ja luua endale sadu tuhandeid fänne, kui pakud sisu, mis neile huvi pakub,” selgitas Jansen.

Janseni sõnul ongi saamas voogteatrist täiesti uus kunstivorm. “Klassikalise teatriga ei juhtu midagi, aga sinna kõrvale saab tulla vorm, mis on suuremale vaatajahulgale kättesaadavam ja kergem. See demokratiseeriks võimalust nende inimeste jaoks, kes ei saa füüsiliselt, majanduslikult või keeleoskuse tõttu teatrit külastada,” lisas ta.

Taavet Jansen kaitses doktoritöö “Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus” (“Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre”) 8. mail 2026 Eesti Kunstiakadeemias. Doktoritööd juhendas dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia), oponeeris dr Ott Karulin (Tartu Ülikool).