Samasugust pisiesikäplust tuli tihti ette teistegi lihasööjate sauruste seas, nii türannosauruse lähematel kui ka kaugematel sugulastel.

Nüüd on Briti teadlased käinud välja uue seletuse, miks see nii oli.

Charlie Roger Scherer University College Londonist ja ta kolleegid vaatlesid käppade ja pea suurust 82 teropoodiliigil. Teropoodid olidki just need kahel jalal kõndinud lihasööjad dinosaurused.

Teadlased panid tähele, et kõige väiksemate esikäppadega liikidel olid tihtilugu iseäranis tugev kolju ja eriti võimsad lõualuud.

Esikäppade väiksus ei paistnud aga väga seotud olevat ülejäänud keha suurusega. See osutab, et käppade kahanemine ei olnud kere suurenemise lihtne kõrvalsaadus.

Scherer ja kaasautorid täheldavad Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes, et põhiline tunnus, millega esikäppade väiksus seotud on, on pea suurus ja tugevus.

Põhjus, pakuvad nad, oli muutus teropoodide saagipüüdmisvõtetes.

Nende saakloomad, pikakaelalised ja pikasabalised sauropoodid ja teised suured taimetoidulised saurused kasvasid evolutsioonis üha suuremaks.

Suurekasvuliste saakloomadega toime tulemiseks oli kasu eriti suurest ja võimsast peast koos suurte ja tugevate lõualuude ja hammastega.

Esikäppade ja küüniste roll jäi aga väiksemaks ja koos rolliga jäid väiksemaks ka käpad ja küünised ise. Peaosatäitjaks saigi saagipüügil pea.

Suure pea küljes said olla ka suured lõuad ja suured hambad, mida oli mitmekümne meetri pikkusele sauropoodile palju tõhusam turja lüüa, kui jääda teda pikemalt küünistega kribima.

Seesugune kohastumus kujunes teadlaste arvates teropoodide seas tõenäoliselt välja mitmel eri juhul, sest oli evolutsiooniliselt väga soodne.

Muutus algas päris kindlasti pea suurenemisest, käppade taandareng järgnes hiljem.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.