Koolituskeskuse Verge kliinilise psühholoogi Airiin Demiri sõnul ei määra vaimset vägivalda üksnes öeldud sõnad või tehtud teod, vaid eelkõige see, kuidas teine inimene neid kogeb.

„Vaimse vägivalla all mõtleme käitumist, mis teeb teisele inimesele emotsionaalselt kahju. Oluline ei ole ainult see, mida tehakse, vaid kuidas teine inimene ennast tunneb,“ selgitas Demir Kuku „Hommikuraadios“. Vaimne vägivald ei ole tavaliselt üksikjuhtum, vaid süsteemne ja korduv käitumine, eriti problemaatiline aga olukordades, kus suhtes on võimuerinevus – näiteks vanema ja lapse või treeneri ja sportlase vahel.

Nõudlikkus on vajalik

Psühholoogi hinnangul toetavad karmide kasvatus- ja treeningmeetodite pooldajad sageli oma seisukohti isiklikule kogemusele tuginedes. „Paljud inimesed räägivad tegelikult trauma normaliseerimisest – sellest, kuidas kannatused justkui õigustatakse saavutatud eduga,“ ütles ta.

Psühholoogi sõnul ei ole probleem nõudlikkuses. Õppimises ja sportlikus arengus distsipliin ning selged ootused vajalikud. Otsustavaks saab aga viis, kuidas neid väljendatakse.

„Nõudlikkust ei saa väljendada läbi ropendamise, alandamise või kontrollivate sõnumite,“ rõhutas ta. Kui inimene tunneb end suhtes hirmununa, alandatuna või lootusetuna, ei saa enam rääkida tervest nõudlikkusest. „Traumat ei tohi nimetada kasvatuseks“ sõnas ta.

Erilist tähelepanu pööras Demir laste ja teismeliste autonoomiale. Tema sõnul peab täiskasvanu oskama teha vahet hoolival piiride seadmisel ja kontrollival käitumisel. Näiteks ei ole teismelise riietusvalikute või sokivärvide kontrollimine enam seotud turvalisuse tagamisega, vaid võib muutuda inimese eneseväljenduse piiramiseks.

Psühholoog märkis, et vaimse vägivalla äratundmine on ühiskonnas endiselt keeruline, sest erinevalt füüsilisest vägivallast ei jäta see nähtavaid jälgi. Sageli väljendub see hoopis vaikimises, ignoreerimises, silmade pööritamises või emotsionaalse läheduse teadlikus ärahoidmises.