Kunagi ei pidanud keegi seletama, mis on perekond. Ei pidanud vaidlema selle üle, miks mees ja naine armuvad, loovad kodu ja kasvatavad lapsi. See oli loomulik elu osa, mitte poliitiline seisukoht. Täna tundub aga, et kõige tavalisem inimene peab end õigustama nagu oleks ta ajale jalgu jäänud.
Vahel tekib tunne, et traditsiooniline eluviis on muutunud millekski, mida peab vaikselt häbenema. Kui räägid perest, rahvusest, emakeelest või soovist hoida alles vanu väärtusi, vaadatakse sind nagu probleemi. Kuid miks? Kas oma kultuuri hoidmine on järsku vale?
Eesti oli kunagi maa, kus väärtustati juuri. Me teadsime, kes me oleme. Meie keeles oli väärikus, meie kommetes järjepidevus. Täna kuuleb üha rohkem tühje loosungeid sallivusest ja võrdsusest, aga samal ajal kaob austus kõige vastu, mis on hoidnud seda rahvast sajandeid koos.
Traditsiooniline pere ei ole vihkamine. Mehe ja naise vaheline armastus ei ole kellegi ründamine. Soov saada lapsi, abielluda ja rääkida puhast eesti keelt ei tohiks muutuda millekski vanamoodsaks või naeruväärseks.
Kõige kurvem ei ole isegi see, et ühiskond muutub. Ühiskonnad on alati muutunud. Kurvaks teeb hoopis tunne, et muutustega peab kaasas käima oma identiteedi loovutamine. Nagu tavalisel inimesel ei tohiks enam olla õigust öelda: mina tahan elada nii, nagu elasid minu vanemad ja vanavanemad.
Miks me selle ära anname? Mille nimel? Kas see ongi nüüd see kuulus vabadus ja sõnavabadus, millest räägitakse? Vaba Euroopa? Miks peab üks väike rahvas oma juuri lahti rebima selleks, et sobituda mingisse ideoloogilisse raamistikku, mille on loonud inimesed kaugetes kabinettides? Miks peab Eesti inimene tundma end süüdi selle pärast, et ta väärtustab oma rahvast, keelt ja traditsioonilist perekonda?
Vahel tundub, et me ei liigu enam edasi, vaid libiseme aeglaselt mingisse sügavasse ja libedasse auku, kus enam miski pole kindel. Kus kõik vana kuulutatakse probleemiks ja kõik uus tuleb vastu võtta küsimusi esitamata. Aga rahvas, kes lõpetab küsimuste küsimise, lõpetab lõpuks ka iseenda kaitsmise.
Me räägime palju õigustest, kuid harva kohustustest. Räägime eneseväljendusest, kuid vähem vastutusest. Kõik peab olema kohene, vali ja nähtav. Aga kus on vaikus? Kus on kodutunne? Kus on need inimesed, kes tahavad lihtsalt normaalset elu – tööd, peret, lapsi ja rahulikku homset?
Vahel tundub, et traditsiooniline inimene ei kao mitte sellepärast, et teda oleks vähem, vaid sellepärast, et ta on sunnitud vaikima. Kartes saada sildistatud, mõnitatud või surutud ühiskondliku surve alla.
Kuid rahvas, kes kaotab sideme oma traditsioonidega, kaotab lõpuks sideme iseendaga. Ja võib-olla just see teebki kõige rohkem haiget.
Rainis Lipstok
