Värske Taani uuring paljastab armastatud okaskerade kohta midagi ennekuulmatut – siilid kuulevad ultraheli, helisid, mis on inimese kõrvadele tabamatud. See avastus ei ole pelgalt teaduslik kurioosum, vaid võib pakkuda revolutsioonilise lahenduse siilide ühele suurimale ohule – liiklussurmadele.
«Selgus, et siilid kuulevad helisid vahemikus 4 kuni 85 kilohertsi,» räägib Idla. «Võrdluseks, inimene kuuleb tavaliselt kuni 20 kilohertsi. See tähendab, et siilide kuulmismaailm algab sealt, kus meie oma lõpeb.»
Kuigi ultrahelikuulmine pole loomariigis haruldane – näiteks kassid kuulevad helisid üle 60 kilohertsi –, polnud siilide sellisest võimest seni teada. Avastuse kinnitamiseks viidi läbi põhjalik laboriuuring. Kahekümnest rehabilitatsioonikeskuses tervenenud siilist said teaduse pioneerid: neile kinnitati elektroodid ning helikindlas ruumis mängiti ette erineva sagedusega helisid. Mõõtes loomade ajutüve närviimpulsse, saidki teadlased kinnitust siilide erakordsele kuulmisvõimele. Kõige tundlikumad olid siilid umbes 40-kilohertsise heli suhtes.
«Selgus, et siilid kuulevad helisid vahemikus 4 kuni 85 kilohertsi,» räägib Idla. «Võrdluseks, inimene kuuleb tavaliselt kuni 20 kilohertsi. See tähendab, et siilide kuulmismaailm algab sealt, kus meie oma lõpeb.» Foto: Eesti metsloomaühing
Kas ultraheli võib saada siilide elupäästjaks?
See teaduslik läbimurre avab ukse praktilisele lahendusele, mis võib drastiliselt vähendada siilide hukkumist maanteedel. Siilide populatsioonid on üle Euroopa tugevas languses ning liiklussurmad on üks peamisi põhjuseid – arvatakse, et kuni kolmandik siilidest hukkub autorataste all.
Idee on lihtne, kuid geniaalne: paigaldada autodele ultraheliseadmed, mis hoiataksid siile läheneva ohu eest. «Koostöös autotööstusega saaks arendada seadmeid, mis annaksid välja siilidele kuuldava ohusignaali sagedusalas, mis ei häiri inimesi ega enamikke lemmikloomi,» selgitab Idla.
Teadlaste ees seisab aga veel mitmeid küsimusi. Milline on täpselt siili ohusignaal? Kas loomad võivad hoiatava heliga aja jooksul harjuda? Ning kas selline heli võib neid hoopis olulistest elupaikadest eemale peletada? «Uurida tuleb veel palju, aga see on kahtlemata äärmiselt huvitav ja potentsiaalselt väga kasulik rakendus,» kinnitab Idla.
Katrin Idla, kes on Eesti Metsloomaühingu kaudu päästnud ja ravinud sadu siile, plaanib sarnast tehnoloogiat kasutada siinmail, et mõista siilide omavahelist suhtlust.
«Me arvame, et siil on vaikne loom, sest me lihtsalt ei kuule tema hääli,» arutleb Idla. «See paneb mõtlema, et siilid võivad omavahel suhelda just ultraheli abil.»
Idla plaanib luua kõrgtehnoloogilise siilide toitmisjaama, kuhu paigaldatud mikrofonid ja kaamerad salvestaksid siilide omavahelist, inimkõrvale kuuldamatut suhtlust. «Tahame teada saada, kas nad annavad sõpradele märku, et toit on leitud, või kuidas nad omavahel maid jagavad. See avab terve uue uurimissuuna.»
Siilide ultrahelikuulmine on järjekordne näide sellest, kui vähe me tegelikult meid ümbritsevast loomariigi salapärasest maailmast teame. Iga selline avastus tuletab meelde, et looduses on peidus veel lugematu arv saladusi, mis ootavad avastamist – ja mõni neist võib aidata meil oma naabreid paremini kaitsta.
Teadlased uurivad nüüd põhjalikumalt, kas ja kuidas saaks ultraheli kasutada siilide liiklussurmade ärahoidmiseks. Foto: Eesti metsloomaühing
Appi, siil aias!
Kunagi tavaline aiaasukas, siil, on sattunud märkamatult ohtu kogu Euroopas. Värskeimad uuringud näitavad, et tema seisund on muutunud ohu lähedaseks. Eriti drastiline on olukord Inglismaal, kus sajandi algusest on maapiirkondadest kadunud ligi 75% siilidest. Neljast on alles jäänud vaid üks.
Põhjused on mitmetahulised: elupaikade kadu, linnastumine, teedevõrgustik, mis killustab nende liikumisalasid, ja pestitsiidide laialdane kasutamine. «Siilid on jäänud lõksu ega saa enam turvaliselt liikuda,» selgitab loomaökoloogia teadur Katrin Idla. «Tungiv vajadus teid ületada viib aga tihti traagiliste liiklusõnnetusteni.»
Kuna siilide elupaigad on koondumas linnadesse ja asulatesse, puutuvad inimesed nendega kokku üha sagedamini. See tähendab ka suuremat vastutust märgata abivajajat. Kuid heast tahtest üksi ei piisa – vale tegutsemine võib abistamise asemel looma hukata. Katrin Idla selgitab, millal ja kuidas sekkuda ning millest kindlasti hoiduda.
Kolm ohumärki, mis nõuavad kohest tegutsemist
Siil on öise eluviisiga loom. Kui näete teda päeval, tuleb olla tähelepanelik. Kuigi imetavad emad võivad toiduotsingul ka valgel ajal ringi liikuda, on nad aktiivsed ja sihikindlad. Muret tekitavad aga järgmised tunnused:
- Nähtavad vigastused: Igasugune veri, haavad või lonkamine on selge märk, et loom vajab professionaalset abi.
- Apaatne käitumine: Kui siil istub päevasel ajal loiult ühe koha peal ega liigu ka mõne aja pärast, on midagi valesti.
- Üksik siilipoeg: Alla 300-grammine siilipõnn, kes liigub ringi ilma emata, on hädas. Ta ei oska veel ise toitu leida ja on kerge saak kiskjatele.
Kui leiad sellises seisundis siili, helista esimesel võimalusel Eesti Metsloomaühingu infotelefonil. Seni aga toimi nii: tõsta siil ettevaatlikult kõrgemate servadega pappkasti ja paku talle ainult värsket vett. «Ärge andke talle süüa!» hoiatab Idla. «Alajahtunud looma organism ei suuda toitu seedida ja see võib talle saatuslikuks saada.»
Kui oled leidnud vigastatud või loiult käituva siili, on sinu kiire ja õige tegutsemine kriitilise tähtsusega. Foto: Eesti metsloomaühing
Surmav viga number üks: ärge andke siilile piima!
Kõige levinum ja ohtlikum viga, mida inimesed heast tahtest teevad, on siilile lehmapiima pakkumine. «Siilid on laktoositalumatud. Lehmapiim põhjustab neile ränki seedehäireid ja eriti nõrkadele loomadele ning poegadele on see lausa surmav,» rõhutab Idla.
Ka orvuks jäänud loomapoegade üleskasvatamine pole lihtne kodune ülesanne. Metsloomaühing kasutab selleks spetsiaalseid piimaasendajaid, mille koostis on iga liigi jaoks hoolikalt välja töötatud. «See on päris suur teadus, mille õppimine on võtnud aastaid. Valede teadmistega võib rohkem kahju kui kasu teha.»
Terrassi alt kostab sahinat? Mida teha siilipesaga?
Kevadel avastavad paljud aiaomanikud terrassi renoveerides, et laudade all on end sisse seadnud siilipere. Idla paneb südamele: «Kui vähegi võimalik, ärge seda pesa puutuge!»
Siiliema imetab poegi umbes kuu aega ja see on äärmiselt tundlik periood. Igasugune häirimine võib panna ema pesa hülgama. Kui terrassi lammutamine on vältimatu, tuleb kindlasti ühendust võtta Metsloomaühinguga. Spetsialistid oskavad pesa koos emaga turvaliselt ja stressivabalt ümber paigutada, tagades, et pere jääb kokku.
Kevad on loomapoegade aeg
•
•
More: millal sekkuda?
Siilid pole ainsad, kes kevadel hätta satuvad. Inimesed leiavad sageli ka orava-, rebase- või jänesepoegi. Raudset reeglit, millal sekkuda, ei ole, kuid peamine põhimõte on jälgimine.
Kindlasti vajavad abi pojad, kelle ema on teadaolevalt hukkunud. Kui aga leiate maapinnalt üksiku oravapoja, oodake umbes pool tundi – ema võib talle peagi järele tulla. Kui aga ema ei saabu, tuleb poeg kiiresti sooja toimetada, sest alajahtumine on väikesele loomale surmav. «Metsloomad on karmid – nad ei sea ohtu tervet pesakonda ühe nõrga poja pärast,» selgitab Idla. Seega, kui ema on poja hüljanud, on inimese sekkumine tema ainus võimalus.
Kevadises looduses liikudes tasub olla tähelepanelik ja teadlik. Õigeaegne märkamine ja professionaalide poole pöördumine võib päästa rohkem elusid, kui oskame arvata.
Alla 300-grammine siilipõnn, kes liigub ringi ilma emata, on hädas. Ta ei oska veel ise toitu leida ja on kerge saak kiskjatele. Foto: Eesti metsloomaühing
Kevad toob siilidele varjatud ohu
Ka tavapärane kevadine aiatöö võib meie okkalistele naabritele osutuda surmalõksuks. Kevadise päikesega haaravad paljud reha ja trimmerid, et aiale värske ilme anda. Ent lehehunnikute ja kõrgema rohu all peitub tihti talveunest ärkav siil, kes ei oska lähenevat ohtu aimatagi.
Oht number üks: kiirustatud kevadkoristus
Idla esimene ja kõige olulisem soovitus on aiatöödega mitte kiirustada. «Enne kui oksahunnikule tuli otsa panna või lehehunnikut terava hargiga torkima hakata, tuleks see ettevaatlikult läbi uurida. Seal all võib magada siil,» hoiatab ta.
Sama kehtib ka trimmerdamise kohta. «Põõsaste ja puude alused on siilidele meelispaigad päevaseks uinakuks. Neid alasid täiesti lagedaks trimmerdades võime tahtmatult vigastada või tappa magava looma.»
Eriti ohtlikuks on siilidele muutunud modernsed robotniidukid. «Siili kaitsereaktsioon ohu korral on kerra tõmbuda, mitte ära joosta. Robotniiduki jaoks on ta aga liiga kerge takistus, mistõttu masin ei peatu, vaid sõidab loomast üle,» selgitab Idla. Lahendus on aga imelihtne: ärge kunagi pange robotniidukit tööle öösel, mil siilid on aktiivsed.
Loo oma aeda siilide paradiis – ja kiirtee
Siilide aeda meelitamiseks ei pea palju vaeva nägema. Vastupidi, mida vähem teha, seda parem.
- Jäta alles «metsik» nurk: Ära kraabi kogu aeda lehtedest ja oksarisust puhtaks. Üks metsikum ja segamini aianurk pakub siilidele nii toitu (putukad) kui ka varjepaiku.
- Unusta mürgid: Teomürgid ja putukatõrjevahendid hävitavad siilide toidulaua ning võivad neid ka otse mürgitada. Šokeerivad uuringud on näidanud, et rotimürgi jääke leidub enam kui 80% siilide organismis. «Siilid on meie keskkonna bioindikaatorid – nende tervis peegeldab meie aedade seisukorda,» rõhutab Idla.
- Paku vett: Eriti kuumadel suvepäevadel on madal veekausike siilidele ja teistele väikeloomadele elupäästvaks joogikohaks.
- Ehita «siilivärav»: Siilide eluala on suurem kui üks aed. Et nad ei peaks toidu ja liigikaaslaste otsingul ohtlikule autoteele minema, tuleks aedadesse tekitada läbipääsud. «Piisab 13×13 cm suurusest avast aia allosas. Sellest mahub läbi ka kõige suurem siil, kuid mitte rebane ega suurem koer,» soovitab Idla. Suurbritannias kutsutakse sellist naabritevahelist võrgustikku tabavalt «siilide kiirteeks».
Lisaks tuleks aiast kokku korjata inimtekkeline praht. Uudishimulikud siilid võivad kergesti jääda kinni tühjadesse purkidesse, kilekottidesse või saada viga teravate metallitükkide küljes.
Iga aiaomaniku väike panus – olgu see siis robotniiduki öise töö peatamine või augu tegemine aeda – aitab tagada, et meie armastatud okaskerad saaksid turvaliselt oma toimetusi teha ning rõõmustaksid meid oma kohaloluga veel aastaid.
