Kohtus on tunnistajapingis üks väikelinna vanemaid prouasid.

Kaitseadvokaat läheneb ja alustab küsitlust nagu ikka:

“Proua Pärn, kas te teate, kes ma olen?”

“Muidugi ma tean, härra Juurikas!” vastab proua. “Ma olen teid teadnud lapsest saadik ja kui aus olla, siis te olete mulle suureks pettumuseks osutunud! Olete valetaja, petate oma naist, manipuleerite inimestega. Enda arvates olete suur tegija, aga ise ei saa arugi, et olete lihtsalt üks paberimäärija. Jah, ma tean, kes te olete!”

Advokaat on nii jahmunud, ei oska muud teha, kui osutada süüdistuse esindaja poole:

“Kas te teate, kes tema on?”

“Muidugi ma tunnen härra Rebast. Samuti kogu elu. Ta on laisk, halb seadusetundja, napsulembene ja naistemees. On oma naist petnud kolme naisega, üks neist oli teie naine, härra Juurikas! Jah, ma tunnen teda.”

Siinkohal kutsub kohtunik advokaadid enda juurde ja ütleb vaikselt:

“Kui üks teist, idiootidest, küsib, et kas ta mind tunneb, siis ma lasen teid kinni panna!!!”