9. mail avab Kaasaegse Kunsti Eesti keskus Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni Merike Estna väljapanekuga “Lekkiva taeva maja”. Näitus toimub endises kirikus, millest on täna saanud kogukonnakeskus, kus asub laste korvpalliväljak, mida kasutatakse talvel, kui on halb ilm.

“See kihistus on olnud hästi inspireeriv selle ruumi juures,” sõnas Merike Estna. “Kohe kui me sellesse ruumi astusime, oli meile kõigile selge, et see on see ruum, kus see näitus peaks olema. Täpselt samamoodi nagu minu tööd on visuaalselt hästi kihilised, erinevad mõtted kuhjuvad üksteise peale, on selles ruumis arhitektuurilised viited erinevatele tegevustele, mis selles ruumis on toimunud või toimuvad.”

Eesti paviljoni hakkavad katma 25 000 glasuuritud põrandaplaati ning kohapeal 22 lõuendist valmiv monumentaalmaal. Kunstniku sõnul uurivad mõlemad teosed, kuidas pärast valmimist elus olekusse jääda. Näiteks omab põrand vaataja jaoks lõputuid vaatenurki, kui selle peale kõndida. Maal on aga kõige rohkem elus siis, kui see alles sünnib. “Seda proovingi selles paviljonis näidata, lisaks rõhutades pigem protsessi olulisust igapäevas kui ainult väärtustades lõpptulemust.”

Hiigelmaali maalib Estna biennaali publiku silme all iga nädal kolmapäevast pühapäevani. Kunstniku eelduste kohal saab maal valmis oktoobri keskpaigas. “Aga täpne aeg•
•
More on lahtine vastavalt sellele, kuidas asjad liiguvad ja õnnestuvad,” rõhutas ta.

Ka maali kavand sünnib kohapeal. “Ma ei taha seal ette valmis kavandatud maali teostada, vaid tahan ikkagi, et maal algusest lõpuni paviljonis sünniks,” lausus Estna.

Seda, kuidas pealtvaatajad maalimisprotsessi mõjutavad, Estna ennustada ei oska. Küll aga plaanib ta maalides kanda kõrvaklappe, et muusikat kuulata.

“Tavaliselt ma kuulan oma stuudios ka muusikat, kui ma maalin. See aitab mul keskenduda ja natukene eralduda oma mõtteruumi,” sõnas ta. “Enamasti ma kuulan muusikat, kus ei ole sõnu. Pigem siis selline helide maailm on mulle loominguliselt hea keskkond. Kuulan palju klassikalist muusikat ja vahel ka techno‘t, päris erinevaid asju vastavalt meeleolule.”

Kuigi loomeprotsess on alles algamas, teab Estna, mida ta publikule öelda tahab. Lisaks protsessi väärtustamisele ja liikuvusele on fookuses ka naiskunstnikud, kelle varjatud loomingule on ta varasemates intervjuudes viidanud.

“Valge lõuendiga alustamine ongi samas viide ajaloolisele nähtusele, kus paljud ajaloolised naiskunstnikud, kellelt justkui ei ole säilinud ühtegi nende poolt allkirjastatud tööd, on nii-öelda kunstnikud ilma töödeta. Samuti alustan paviljonis mina kunstnikuna ilma maalita.”

Maria Arusoo: meeleolu Veneetsias on poliitiliselt laetud

Veneetsia biennaali varjutavad poliitilised pinged ja vastasseis, mis on tekkinud genotsiidis süüdistatud Venemaa ja Iisraeli ning Iraani rünnanud USA More osalemise tõttu biennaalil.

Venemaa osalemise vastu on koondunud 22 Euroopa riiki nõudes, et biennaali korraldajad Venemaa osaluse eemaldaksid. Korraldajad on sellele vastanud, et kunst on vaba ja kultuurid peavad olema dialoogis. Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo tõdes, et poliitilist pinget on Veneetsias tunda.

“Seda on alati tunda. Ma laiendaks seda isegi kaugmale. Lisaks sellele, et Veneetsia biennaal on oluline kunstisündmus, on see alati ka väga poliitiline sündmus, ükskõik mida biennaal öelda tahab. Biennaal institutsioonina üritab öelda, et nemad ei ole poliitilised, aga ilmselgelt on kõik poliitiline. Ja me ei räägi kahjuks ühest agressorriigist. Tegelikult on see meeleolu juba väga mitmel biennaalil olnud väga laetud,” tõdes ta.

Venemaa osalemise osas on balti riigid omavahel väga aktiivselt suhelnud ja arutlenud, mida ette võtta ning kuidas baltlaste ja ukrainlaste häält rahvusvahelises kontekstis võimendada.

“On erinevaid seisukohti. Osad ütlevad, et taanduda ja mitte võtta biennaalist osa, kui biennaal lubab Venemaad osalema. Me oleme ka Ukraina paviljoni komissari ja kunstilise tiimiga ühenduses ja meie lähtume nendest, kelle seisukoht on pigem see, et me ei tohi võimendada Venemaa tegevust, me ei tohiks taanduda venelaste pärast, vaid vastupidi. Me peame tegema oma enda hääle kuuldavaks, enda projektid nähtavaks ja rääkima Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa riikide kunstiprojektidest ja olla sellega rahvusvaheliselt nähtav ja olla kriitiline ja avatud,” selgitas Arusoo.

Arusoo tõi välja, et veel rohkem on esil Iisraeli ja Palestiina konflikt ning kui 2022. aastal võtsid Ukraina ja Venemaa osas sõna pea kõik osalejad, siis tänavu tuleb sellega palju vähem inimesi kaasa.

“See on ka see sõdade paratamatus, et kui üks sõda on piisavalt kaua kestnud ja see ei puuduta sind otseselt, siis sa liigud järgmise teema juurde. Aga seda enam on meie kui Balti riikide roll koos teiste Ida-Euroopa riikidega seista selle eest, et see sõda ei ununeks ära ja nii-öelda ei normaliseeruks.”