Eesti filmi kuu puhul teeb EFI ja Rahvusarhiivi voogedastusplatvorm Arkaader iga päev ühe Eesti filmi tasuta vaadatavaks. Kui Andres Maimik saaks valida ühe filmi, mida kõik Eesti inimesed saaksid tasuta vaadata, siis oleks see “Sügisball”. “Seal mängib minu sõber Rain Tolk, teeb uhke rolli. Ma soovitaks seda vaadata. Ja loomulikult minu enda filme,” muigas Maimik, kes pidi valima välja ka kolm tähelepanuväärset Eesti filmi.
“Selles suhtes oli see ülesanne keeruline, et Eesti filmid on nagu omad lapsed. Kõiki peaks võrdväärselt armastama kuigi mõni on vähe imelik, mõni hakkab hirmsasti vastu. Ma valisin välja filmid, mis on praeguse ajaga seotud, aga mitte sellisel viisil, nagu nad kunagi tehtud on. Vaid nad kõnetavad võib-olla hoopis teistsugusel moel,” märkis Maimik.
Esimese soovitusena tõi Maimik välja Kaljo Kiisa “Nipernaadi”. “Omal ajal tehti see film vahvast seiklejast, kes käis külast külla ja linnast linna, võlus südameid, pakkus ilusaid tuleviku unistusi kaunitele daamidele, pani nad endasse armuma. Ta oli selline ilus, idülliline, pastoraalne, positiivne tegelane,” rääkis režissöör.
“Aga kui me toome ta tänapäeva konteksti, siis me võiksime teda pidada natukene toksiliseks meheks. Eriti sellisest poliitkorrektsuse või woke’i jutustusest lähtuvalt. Mida ta siis tegi? Esiteks oli ta aferist, ajas padajuttu, ja teiseks oli ta ju ahistaja. Viis daamid sellisesse olukorda, et kõik nad kiindusid temasse. Enne kui asjad realiseeruma hakkasid, jooksis ta minema.”
Teisalt on “Nipernaadi” ka ajatu film. “See, mida inimesed otsivad. Ilusad Eesti maastikud, Eesti naise karske ilu, aga kui üle vaadata, siis on seal nii mõndagi kummalist. Näiteks operaatori soovitusel ei usaldatud päris kuud ja tõmmati suur punane ketas taevasse,” sõnas Maimik.
Teise filmina tõi Maimik välja Virve Aruoja ja Jaan Toomingu 1971. aasta “Lõppematu päeva”. “Tegemist on ühe Eesti kino legendiga. See on vist üks film, kus on filmitegijatele antud täielik vabadus. Jaan Toomingut teame teatrist suure eksperimenteerijana ja siis anti talle ka võimalus Eesti Telefilmi juures filmi teha. Siis ta möllas ja mööbeldas nii ekraanil kui ka ekraani taga.”
“Film räägib mehest, kes on koleerilise, püsimatu loomuga, rühmeldab terve filmi jooksul ringi, viib ja toob lapsi, astub naiste juurest läbi, osaleb filmivõtetel, kogu aeg millegagi sekeldab. Mul on tunne, et tal on mingisugune eksistentsiaalne probleem. Kohe, kui ta seisma jääb, on ta selle eksistentsiaalse tühjusega silmitsi.”
Maimiku valikust leiab ka 1986. aasta filmi “Saja aasta pärast mais”, mille režissöör on samuti Kaljo Kiisk. “Kiisk on minu meelest üks otsivamaid filmitegijaid Eesti kinoloos. Pealtnäha on tegemist punase filmiga. Filmi stsenarist, kirjanik Mati Unt ütles, et see oli poliitiline prostitutsioon, aga ikkagi ma olen selle üle uhke. Kui me praeguse pilguga vaatame, siis tahtekindla, võimsa revolutsionääri asemel näeme me ühte maniakki, fanaatikut, kes elab seinte taga, kes ei tunnista ei inimsuhteid, ei õrnemaid ja pastelsemaid värve endast. Mees, kes lihtsalt ajab ühte asja taga.”
“Kui praegust poliitilist olukorda vaadata, siis võime seda samastada mitme poliitilise tegelasega. Näeme neid samu jooni,” rääkis Maimik ning lisas, et edasi läheb film veel kummalisemale territooriumile.
“Mingi hetk Jüri Krjukov, kes mängib Kingisseppa, värvib huuled punaseks. Mees, kes ta reedab, keda mängis Arvo Kukumägi, pannakse omakorda naise riietesse. Kui tahta otsida, siis näeme seal sellist fetišistlikku mängu isegi.”
Viimase filmina võttis Maimik kaasa “Keskea rõõmud”, mis on filmimehe sõnul omal moel kaasaegne. “Ta räägib inimsuhetest. Kui me enne rääkisime, et nõukogudeaegne karakter on selline tahtekindel, edasipürglik, tugev tüüp, siis selles filmis on meil mitte väga tugevad tüübid. Kes tunnevad ennast ebakindlalt, seisavad silmitsi identiteediprobleemidega, seksuaalse ebakindlusega, otsingulisusega, suhtlemisprobleemid,” rääkis ta.
“Sellised üsna kaasaegsed teemad, aga terapeudi asemel minnakse selle aja kohaselt nõia juurde. Esoteerika on ka muidugi praegugi moes. Filmi sünnilugu oli ka väga huvitav, et Valentin Kuik, kes selle filmi stsenaariumi kirjutas ja kes pidi lavastaja olema, sattus filmi lavastades vaimse tervise probleemide küüsi. Siis kutsuti vanameister Lembit Ulfsak, kes rasket ja painajalikku filmi teha ei tahtnud. Tema tahtis teha komöödia ja sündiski ebaromantiline suhtekomöödia,” selgitas Maimik.