Tundsin juba mõned aastad tagasi Roger Zelazny jutukogust “Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud” kirjutades head meelt, et tõlgete hulgas ilmub midagi selle põneva autori varasemast loomingust. Sarnase rõõmuga saab vastu võtta õhukest, kuid sisukat romaani “Surnute saar”, mis on kirjutatud enne Eestis pea kultuslikus seisuses olevat raamatusarja “Amberi kroonikad”.

Amberi prints Corwini ja “Surnute saare” peategelase, planeetide arhitekti Francis Sandow’ vahel võib lugeja leida ühiseid jooni ning viimast võib isegi nimetada esimese prototüübiks. Zelazny loomingus tervikuna jagavad sarnaseid jooni paljud tegelased. Kes soovib, võib autori erinevad üliinimlikud või pooljumalikud tegelased koondada üheks ja samaks, nii nagu ka Joseph Campbelli võrdlev mütoloogiateos “Tuhandenäoline kangelane” tõi välja mõtte, et kõik kangelased on tegelikult üks ja seesama kangelane.

“Surnute saar” on napilt 170-leheküljeline, kuid selles on hämmastavalt palju sisu. Sajanditevanuse ja jumalike võimetega Sandow tausta avatakse siin kõrvalepõigete, tagasivaadete ja isegi teemasse puutumatute lühimonoloogide kaudu nii osavalt, nagu oleks tegu romaani asemel meistriklassi õppematerjaliga. Samas hoiab Zelazny oma stiili kohaselt tegevust peatumatult käimas.

Lugu ise on lihtne – ilmselt soovib keegi Sandow’le halba. Kes ja miks pole aga üldsegi selge, sest sajandite jooksul on Sandow endale kogunud nii mõnegi vaenlase. Asi ei pruugi olla ka ainult surelike omavahelises rivaalitsemises, sest Sandow’ga seotud Kõueraputajaks kutsutud jumalal on ka oma panteoni kohane jumal-vaenlane.

Kui kogu loole tervikuna ongi midagi ette heita, siis seda, et autori parimate teoste sügavust see ei saavuta. Jumaliku ja inimliku segunemine, mütoloogilises või Campbelli võrdlevas “tuhandenäolises” mõistes on Zelazny poolt minu arvates kõige paremini esitatud romaanis “Valguse isand”. “Surnute saare” peategelane Sandow pole lihtsalt kas intellektuaalselt või emotsionaalselt piisavalt tark, et vaadata iseendast veel pisut kaugemale.

“Surnute saar” on aga igal juhul hea kosmoseseiklus ja ma imetlen selle juures kindlasti Zelazny kirjutamisoskuseid. Kui viimastel aastakümnetel on žanrikirjanduses levinud isegi lihtsamate lugude mitmesajaleheküljelisteks köideteks kirjutamine, siis Zelazny näitab, et ka väikese mahuga saab palju ära teha. Zelazny teoste tõlkeid on eesti keeles juba esinduslikult ilmunud, kuid “Surnute saar” on sellesse korpusesse sellegipoolest üks hea lisa.