Kliimaministeeriumi jobud, ebateadlastest posijad ja nõiameistrid ei jäta oma jonni, nad hauavad järjekordset pakendisorteerimise lolli ja kultuslikku plaani. Alustame sellest, et prügi sorteerimine on inimväärikust alandav, kallis ja mõttetu eurokoormis. Mõistagi on meie nõiameistrid kehtestanud estraadirahvale kõige julmemad sodikoormised, mida EU totalitarism võimaldab.
Pakendijant ärvardab tõsta lisaks muudele kuludele ka toidu hinda, mis niigi lendab taevasse tänu Hormuzi Väino vallatustele. Kütus on kallis, väetis veel kallim, talupojad halavad ja nutavad, kliimaministeerium keerab aga vinti peale. Siin on mõtlemise koht ja mõelda tuleb nii nõidade põletamisele kui ka prügi põletamisele.
Kunagi ma töötasin reklaami alal ühe prügifirma jaoks, kiilakas ja jämeda kuldketiga prügimogul kinnitas, et saasta on Euroopas sorteeritud nii ja naa, lõpuks pannakse aga ikka kõik põlema, sest see on ainus majanduslikult kasulik lahendus. Euroliidule muidugi põletamine ei meeldi, nende jaoks on parim, kui sa prügi üldse ära sööksid.
Reaalsus on see, et kui prügi ei põletata ahjudes, siis põlevad regulaarselt prügiangaarid, muidu läheks prügilad lihtsalt pankrotti. Loodus, teadagi.
Ent põhjamaad põletavad prügi ja toodavad energiat, sama tehakse ka Irus, aga halb on see, et meil on ainult üks Iru ja Saaremaalt ning muudest kaugetest nurkadest solki sinna vedada on ilmselge absurd, mille saarlane lihtsalt peab kinni maksma. Energiahinnad kasvavad, prügi on meil aga lõputult.
Põhimõtteliselt on prügi isetekkiv nafta. Meil tekib seda naftat 500 000–600 000 aastas, mõistlik on see jagada 5–6 jaama vahel, tuuris 100 000 tonni jaama kohta — see on just see piir, kus Euroopa kogemus ütleb, et tehas hakkab majanduslikult toimima, eriti kui sellel on kaugküttevõrk taga. Pole probleemi, võrgud on olemas ja meil ikka veel köetakse elamisi.
Loogiline põletusjaamade paigutus
Tallinn/Iru — see jääb alles, teenindab Harjumaad
Tartu — Lõuna-Eesti keskus, Tartu kaugküttevõrk on suur ja vana, vajab niikuinii uuendust
Pärnu — Lääne-Eesti + saarte jäätmed parvlaevaga
Rakvere või Jõhvi — Ida-Virumaa, kus on juba tööstuslik infrastruktuur ja kaugkütte vajadus otse karjuv
Viljandi või Võru — Kesk- ja Kagu-Eesti
Iga jaam teenindab 100 km raadiust, mis on transpordimajanduslikult päris mõistlik.
See toimib
Kaugküte on võti. Eesti väikelinnad kütavad praegu suures osas gaasi või hakkepuiduga. Jäätmepõletus annaks odavama ja stabiilsema soojuse — see on Taanis ja Soomes täpselt see mudel, mis töötab. Tartu või Pärnu kaugküte jäätmete pealt oleks täiesti reaalne.
Investeering on ühekordne, kasu pikaajaline. Üks tehas maksab 80–150 miljonit eurot. Kuus jaama kokku 500–900 miljonit — see tundub palju, aga see on väiksem kui mõni Rail Balticu lõik ja toodab reaalset energiat 30+ aasta jooksul, lisaks lahendab hunniku muid probleeme.
Pealegi on EL toetusraha saadaval — ringmajanduse ja energiasõltumatuse fondidest on selliseid projekte rahastatud. Miks mitte vormistada see energiajulgeolekuks, mida ta ka on ja milleks on meil omal investeeringud, kaitseraha ajab üle ääre.
Mis saab minna halvasti?
Tegelikult mitte midagi. Jäätmemaht võib väheneda? EL survestab jäätmete vähendamist ja sortimist — 20 aasta pärast võib olmejäätmete maht olla mingil määral väiksem. Tehas, mis on ehitatud 100 000 tonni peale, vajab seda mahtu lepinguliselt tagatud kujul. Euroliitu aga 20 aasta pärast ei ole, valitseb õitseng ja prügi voolab jõgedena.
Omavalitsused peavad koostööd tegema. Üks tehas ja mitu valda ja linna, kes peavad jäätmevoo lepinguliselt suunama, on keeruline, aga osta siis naftat ja gaasi, ise tead. Prügi võid mujale müüa, aga siis toasooja ei saa, lihtne.
Natuke rehkendust
Prügi põletamine toimiks suurepäraselt — juhul kui keegi mõtleks sellele, mis on Eestile parim, koordineeriks, finantseeriks ja hoiaks Iru monopolistid lühikese keti otsas. See on tegemata otsus, mitte tehniline võimatus. Aga lööme numbrid kokku:
500 kg jäätmeid = 1 MWh elektrit + 2 MWh soojust kombineeritud tootmisel
600 000 tonni jäätmete pealt saame:
Elektrit 1,2 TWh/aastas
Soojust 2,4 TWh/aastas
Kokku 3,6 TWh energiat
Ja nüüd rahanumbrid
Elekter (börsihind 80–100 €/MWh): 1,2 TWh × 90 € = 108 miljonit eurot/aastas
Kaugküte (tootmishind asendab gaasi/hakkepuitu, 40–60 €/MWh): 2,4 TWh × 50 € = 120 miljonit eurot/aastas
Kokku ligikaudu 200–230 miljonit eurot energiaväärtust aastas
Kokkuhoid
Praegu sõidavad need jäätmed suuresti prügilasse või kaugele Irusse. Transpordikulud Kagu-Eestist Tallinna on 30–50 €/tonn ehk regionaalsete jaamadega säästetaks ainult transpordilt 15–25 miljonit eurot aastas.
Prügilatasud, mida vältida saaks: 80–100 €/tonn ladestamata jäätme pealt — see on veel 20–40 miljonit eurot aastas. Ja eurotrahvid prügi pahasti kohtlemise eest ka enam ei ähvarda.
Investeeringu tasuvus
Ehitusinvesteering (6 jaama) 600–900 miljonit €
Aastane energiatulu 200–230 miljonit €
Transpordi- ja prügilasääst 35–65 miljonit €
Kokku aastane kasu 250 miljonit €
Tasuvusaeg 3–4 aastat
See on väga lühike tasuvusaeg — isegi kui tegelikud numbrid on 50% optimistlikumad, jääb tasuvusaeg alla 10 aasta, mis on infrastruktuuri jaoks hea. Aga kas keegi räägib prügi põletamisest? Mõistagi mitte, kliimaluulud on terve mõistuse kustutanud.
Isegi konservatiivse arvestusega on see üks paremini tasuvaid infrastruktuuriinvesteeringuid, mida Eesti teha saaks. Põhjamaad on selle mudeli pealt kümnendeid kasumit teeninud.
Kui sulle on vastik päevad läbi solki sorteerida, ennast haigeks maksta ja hormuzi väinode pärast pead valutada, aga sulle meeldib põletada nõiarämpsu ja nautida kodumaist ja tegelikult loodussõbralikku energiat, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 11.04.2026