Eeva Mägi uue mängufilmi “Mo Papa” vaatamine on kogemus, mis sarnaneb külma, kuid kummalisel kombel siiski lohutava teki alla pugemisega. See tekitab tunde, mida võiks nimetada optimistlikuks rusutuseks. Vastuoluline seisund, kus maailm ja aegruum vääramatult edasi liiguvad, samas kui indiviid on aheldatud mingi seletamatu raskuse külge. See on film, mis ei küsi luba olla isiklik, ja see isiklikkus kandub ekraanilt saali, suunates vaatajat peegeldama omaenda kadusid ja kadunuid — olgu selleks siis mälestus onust, kes valis vabasurma, või lihtsalt tõdemus, kui üksildane võib tunduda eksistents hallis ja tuimas argipäevas.

“Mo Papa” ei ole tavaline eesti film. See on osa Eeva Mägi manifestist, nn Mo-liikumisest, mis on sündinud soovist murda välja klassikalise kinotootmise ahelatest. Tavapärasest erinevalt puudus “Mo Papal” kirja pandud stsenaarium. Filmi vaadates ja hiljem analüüsides on see tajutav nii heas kui mitte nii heas võtmes. Filmi tunnetuslik (ja tundlik) lähenemine peegeldub igas kaadris, selle kulgemisega sünnib teos, mis on pigem visuaalne ja emotsionaalne maastik kui konkreetne narratiivne kogemus. “Mo Papa” toob mulle meelde Peeter Sauteri 1990. aastal ilmunud “Indigo”, romaani noorusest, hulkumisest ja kulgemisest, sest tähelepanu keskmesse asetatakse lisaks peategelaste konkreetsele situatsioonile ka maailm, mis on kaardid mänginud nende vastu. Mida me aga vaatajana ei näe, on see, kas neid ehk enne kaardi- või ruletilaua taha istumist hoopiski õnn ei saatnud.

Loo keskmes on Eugen (Jarmo Reha), mees, kes naaseb pärast kümmet aastat vanglas lumise ja jäise Tallinna paneelmajade vahelistesse tuulekoridoridesse. Tema maandumine on oota­matult pehme — tal on, kuhu minna (korter) ja mida teha (töö kojamehena) —, kuid see väline stabiilsus on vaid fassaad, sest lahendamata minevikumured hoiavad teda endiselt mingis emotsionaalses limbos.

Siin peitubki “Mo Papa” kõige intrigeerivam ja samas frustreerivam tahk. Film on täis eesti filmis väga levinud linnapoeesiat, mis ülendab Tallinna halluse ja külmuse millekski tõsiseks ja peaaegu pühaks. Platvormiks, kus inimesed tunnevad… enamasti masendust ja pettumust kaaskodanikes. Kuid erinevalt samalaadsetest urbanistlikest draamadest (nt “Sügisball”), kus näidatakse tegelastevahelisi nihkeid ja pingeid, jääb “Mo Papa” sageli pelgalt ekspositsiooni tasandile. Me näeme tegelasi kogemas raskeid hetki, me tajume nende sisemist valu läbi Sten-Johan Lille meisterliku kaameratöö, Tanel Kadalipu komponeeritud akordide ja Jarmo Reha pühendunud rollisoorituse, kuid me ei näe ühtegi lõpplahendust. See on film, mis algab ja lõpeb peaaegu samas punktis, jättes vaataja seedima informatsiooni, mis ei teisene kunagi tegevuseks ega muutuseks.

“Mo Papa” mitte-lõpp ja non-sündmuslikkus on režissööri teadlik valik, kuid asetab vaataja ebamugavasse positsiooni. Kas see, mida me vaatame, on läbilõige ühiskonnast või ühe mehe sisekaemus? “Mo Papa” triivib nende kahe vahel, suutmata ära otsustada, kumba perspektiivi taotleda. Tulemuseks on film, mis on ühtaegu maailmatasemel visuaalne saavutus ja polariseeriv art-house-eksperiment, mis testib vaataja kannatlikkust ja empaatiavõimet, pakkumata lõpuks lunastust ei vaatajale ega tegelastele.

Sten-Johan Lille kaameratöö rõhutab pikalt püsivate kaadritega omakorda peategelaste paigalseisu. Kaamera viibib sageli tegelastele ebamugavalt lähedal ning jätab üldplaanide ja laiade kaadritega vähe hingamisruumi. Perspektiiv ümbritsevast maailmast töötab informeeriva võttena ja murendab luulelisuse illusiooni. Kaameratöö käekiri tekitab klaustrofoobse tunde, et maailm kui selline eksisteerib vaid fragmentidena. Maailma terviklikkuse puudumine muudab peategelase isolatsiooni absoluutseks.

Siinkohal joonistub välja filmi üks suuremaid paradokse, vastutuleliku maailma probleem. Filmi stilistika ja Jarmo rollisooritus kõnelevad rängast elukaarest, sisemisest ja välimisest survest, kuigi maailm on peategelase vastu ebatüüpiliselt lahke. Kümme aastat vangis istunud mees ei astu mitte tühjusesse, vaid, nagu öeldud, alustab kohast, mida võiks pidada lausa luksuseks — tal on korter ja töökoht. Ühiskond on talle lahkelt ukse avanud, kuid Eugen ise ei suuda sellest sisse astuda. Ta tegeleb kurbusega, mille põhjuseks ei ole välised takistused, vaid sisemine võimetus muutuda.

Jarmo Reha kehastatud Eugen on peategelane, kelle sisemaailm moodustab kaalukaima osa filmist. Reha pühendumus rollile on tuntav — tema füüsiline olek ja pilk kannavad endas tõepoolest kümmet aastat vangistust ja sellega kaasnevat sotsiaalset kivistumist. Ometi tekib siin paradoks, mis hakkab filmi emotsionaalset usutavust õõnestama. Inimene, kes on veetnud terve kümnendi trellide taga, on tavaliselt sunnitud looma ellujäämis­strateegiaid, mingeidki plaane või väljavaateid vabadusse pääsemise ajaks. Eugeni puhul näeme aga täielikku passiivsust.

Ester Kuntu kehastatav Stina on filmi üks tugevamaid elemente. Tema kohalolu ekraanil on intensiivne ja ta suudab sõnagi lausumata edasi anda sügavat empaatiat. Eugeni ja Stina vestlused toimivad väga vajaliku dramaturgilise vahepalana, sest toovad kaledasse õhkkonda veidi soojust ja lootust. Isegi kui vestlusest saab pigem mänguline unistamine kui tõsiseltvõetav püüd parema elu poole.

“Mo Papa” visuaalne keel ja sisu on omavahel samasuguses vastuolus. Kui kaadrid on täis urbanistlikku melanhooliat ja halli tuimust, siis stsenaarne reaalsus (või selle improvisatsiooniline asendus) näitab meile meest, kellele on antud kõik võimalused uueks alguseks. See, et ta neid ei kasuta, on filmi keskne tragöödia. Visuaalselt on seda edasi antud üsna klaustrofoobselt, nii et vaatajal tekib küsimus: kas meile näidatakse tegelase agentsust või on ta hoopis ettemääratuse ohver?

Võrdlus “Sügisballiga” on vältimatu. Mõlemad filmid kasutavad tegelaste üksilduse võimendamiseks Tallinna korduvaid mustreid, nt üht helendavat akent keset panelkade merd, kuid kui Undi/Õunpuu tegelased mässavad (isegi oma absurdsuses või destruktiivsuses), siis “Mo Papa” tegelased tasalülituvad.

Elu absurdsus väljendubki võimetuses võidelda. Vaatajana tahaksin veenda Eugenit kolima Tallinnast Haap­sallu või Voorekülla. Ehk avastaks ta nii uue, vastuolulise dünaamika enda ja keskkonna vahel. Või hoopis selle, et külavaheteedel on palju toredam lund rookida. Selgi juhul oleks põnev näha, kas kaamera jääb oma tõsidusele truuks. Lõpuks oleks ikkagi tarvis, et Eugen langetaks otsused enda sees — muidu ei muutu midagi. “Pikkades paberites” (2024, rež. Meel Paliale) sooviti lennata soojale maale, “Mo Papas” tabamata ime poole, mille kohta pole veel teada, kust seda leida. Igal juhul aga on režissöör Eeva Mägi leidnud tööriista, millega seisma jäänud aega purki püüda, ning ehitanud üles maailma, kus kellassepa enda sees seierid edasi ei tiksu.

“Mo Papa” puhul pole suurimaks katsumuseks vaatajale mitte visuaalne raskepärasus, vaid selle raskepärasuse krooniline ekspositsioon. Film sündis ilma traditsioonilise stsenaariumita — tegelased on küll meisterlikult visandatud, kuid nende võime ja tahe oma olukorda muuta nõrkeb situatsiooni läbitunnetamise ees. Me siseneme nende ellu hetkel, mil nad on juba millessegi takerdunud, ja lahkume sealt täpselt sama teadmisega, ilma et vahepealne aeg oleks sünnitanud uusi kihte või emotsionaalset transformatsiooni.

“Mo Papa” “mitte-lõpp” on kunstiline valik, mis tavaliselt töötab kontrasti pealt — vaataja jäetakse üksi mingi informatsioonikilluga, mida pärast seanssi seedida. Selles filmis aga see kriitiline informatsioon puudub. Kuna sündmusi on vähe ja uut teavet tegelaste kohta praktiliselt juurde ei tule, ei teki ka lunastuse võimalust. “Lahendus” ei pea tähendama õnnelikku lõppu, see võib tähendada ka lõplikku krahhi või uutlaadi leppimist. Siin aga jääb kõik nullpunkti. Sügistalvine “klassikaline eesti atmosfäär” toidab koos nullpunktiga tegelaste passiivsust nii ohtralt, et see muutub peaaegu etteaimatavaks.

Filmi sümbolism koondub kõige tugevamalt Eugeni isa kuju ja tema töökeskkonna (kellapoe) ümber. Mees, kes parandab ajamõõtjaid, on ise ajas täielikult seiskunud. “Mo Papas” mõjub kellapood, enamasti valgustatud, korrapäraselt tiksuv masinavärgitehas, pigem leinamuuseumina. Kohana, kus aeg ei liigu edasi, vaid käib ringiratast, peegeldades isa (ja poja) suutmatust minevikust lahti lasta.

Isa kuju ise jääb aga vaataja jaoks distantsile, peaaegu viirastuslikuks. Ta räägib äärmiselt vähe, kehastades tüüpilist vaikivat eesti meest, kelle emotsionaalne pagas on paksude müüride taga lõksus. Isa vaikimine jääb lõpuni avamata. Rednar Annuse Isa on takerdunud oma üksildasse ellu, ta parandab kelli ega otsi enam seda, mis on ammu möödanik. Korraks avab ta end Eugenile, siis aga taandub sama kiiresti. Leppimine on muutunud tema elustiiliks, kuid filmi vaadates tekib küsimus, on see leppimine ikka aus ja siiras või hoopis lõplik allaandmine.

Eugen püüab sellele vaikusele ja seiskunud ajale vastu seista. Tema ja isa vahel on tuntav pinge, soov kontakti ja mõistmise järele, mis kulmineerub filmi kõige intrigeerivamas stseenis, hetkes, mil Eugen sosistab isale midagi kõrva. See on moment, mis võimaldaks emotsionaalset murrangut või saladuse paljastamist. Kuid “Mo Papa” jätab intriigi enda teada. Hetk jääb küll kauniks, kuid tühjaks žestiks. Siin oota­sin filmi murdepunkti, sain aga uue doosi emotsionaalset kuminat.

Isa-poja dünaamika annab võimaluse analüüsida õnneotsingut ja sellest loobumist. Kui isa on näiliselt valinud vaikse hääbumise kellade keskel, siis Eugen on alles teel. Tema võitlus minevikuga on frustreeriv, sest tal puudub vastane — isa ei võitle vastu, ta lihtsalt on. Isa, kes on kõigega leppinud, on suures pildis kohati lausa ohtlik eeskuju. Eeskuju, et loobumine ongi norm. Kui me aga loobume otsimast õnne, oleme lõplikult alla vandunud. Kas Eugen valis selle tee teadlikult või lükkab teda sinnapoole saatus, jääb ebaselgeks.

Filmi helikeel on “Mo Papa” nähtamatu arhitekt, mis peaks toetama visuaalset narratiivi, kuid siin tekib ootamatu dissonants. Kuigi film püüab jätta muljet vaikusest ja sisekaemusest, on ta heliliselt üpris tugevalt suunatud. Päris vaikust on  filmis vähe, selle asemel kasutatakse sageli madalsageduslikku kuminat, mis dikteerib vaatajale suuremat emotsionaalsust, kui vaja oleks.

Emotsionaalne diktatuur pole selle iseloomustamiseks vahest päris õige väljend, kuid kohati üritab film liiga paljut liiga vähesega: “tähelepanu-tähelepanu, siin on sügav emotsioon, tegelane elab praegu midagi rasket läbi!” Vaatajana eelistaksin tegelase siseilma ise dešifreerida. Koos kaameratöö tõsidusega muutis helikujundus muidu empaatiat tekitava stseeni kunstlikumaks, kui tarvis, tehes sedasi iseendale karuteene.

Pidev heliline foon võttis mõjusates stseenides ära võimaluse kogeda päris vaikust — sedalaadi vaikust, mis on ebamugav, paljastav ja mis sunniks vaatajat tegelasega tõeliselt samastuma. Selle asemel oli kohati tegemist turvalise helimulliga, mis hoiab narratiivi “õiges” meeleolus. On vastuoluline, et film, mis püüab rääkida põlvkondadevahelisest vaikusest ja suutmatusest rääkida, ei julge olla vait. Kogenud filmifanaatikule võivad sellised võtted mõjuda ärritavalt, sest nendega alahinnatakse vaataja võimet tajuda emotsiooni ilma heliliste viitadeta. “Mo Papa” visuaal on piisavalt tugev, et anda filmi teemasid edasi ilma helikeelde duubeldamiseta. Meile müüakse emotsiooni, mida me juba niigi näeme — sedasi jäävad stseenid kahjuks seisundi kirjeldamise tasandile.

“Mo Papa” on film, mis jääb vaataja teadvusse helendama kui ebamugav ja samas kummaliselt lohutav. Ta ei paku klassikalist katarsist ega narratiivset lunastust, vaid pigem peegeldust sellest, mida tähendab elada millegi seletamatult rusuva külge aheldatuna.

Eeva Mägi on teinud julge ja kompromissitu valiku, loobudes stsenaariumist ning usaldades tunde- ja hetkepõhist loomisviisi. See on “Mo-liikumise” puhas väljendus — vabadus eksida, vabadus mitte pakkuda lahendusi ja vabadus jääda ekspositsiooni tasandile. Sellel vabadusel on aga oma hind. Vaataja jaoks, kes ootab tegelaste transformatsiooni ja informatsiooni seedimise võimalust, võib “Mo Papa” jääda kaugeks, mõjudes kohati kui eesti art-house’i troope dekonstrueeriv (või neid pimesi kopeeriv) eksperiment.

“Mo Papa” on film, mis võib jätta vaataja kas täiesti külmaks või teha ta filmi andunud fänniks. Sügisballilik atmosfäär, mida kohtame, on “Mo Papas” rikastatud peaaegu religioosse tõsidusega. See aga ei suuda alati kanda raskust, mille ta enda õlule on võtnud. “Mo Papa” on teos, mis nõuab vaatajalt palju, kuid pakub lahenduse asemel kõigest järjekordset ringi samas vabalangemises. Kahtlemata väärib film vaatamist ka kas või ainult selleks, et toetada režissööri võitlust kunstilise sõltumatuse eest, isegi kui see võitlus jätab meid lõpuks ebamugavasse, lahenduseta vaikusesse. Igal juhul on “Mo Papa” oluline film eesti filmimaastikul eelkõige oma tekkeprotsessi ja kompromissituse tõttu, olles meeldetuletuseks, et film võib olla ka midagi muud kui kandev narratiiv.