Väide, et tuuleenergial on keskne roll Eesti energiajulgeolekus, on kõlav loosung, mis jätab tähelepanuta reaalsed probleemid. Energeetikat ei saa käsitleda üksnes tootmismahtude ja investeeringute kaudu – tuulepargid puudutavad otseselt inimeste elukeskkonda, tervist ja omandiõigust.
Pandivere kõrgustik ei ole lihtsalt „soodsate tuuleoludega ala“, vaid väärtuslik loodus- ja elukeskkond, millele ulatuslik tuulearendus võib avaldada pöördumatut kahju. Planeeringutesse kantud 15 tuuleala ei tähenda arengut, vaid survet kohalikele kogukondadele, kes peavad taluma visuaalset reostust, varjutushäiringut, müra ja infraheli mõju – teemasid, mille osas puuduvad Eestis endiselt adekvaatsed mõõtmismeetodid ja selged piirnormid.
Majanduslik kasu, mida arendajad lubavad, on sageli näiline ja ajutine. Järjest enam ilmneb, et tuuleenergia tootmine ei pruugi olla majanduslikult jätkusuutlik – tuulerohkel ajal on tootmisvõimsust rohkem kui turul nõudlust. Tuulikutasud ja toetused ei kaalu üles kinnisvara väärtuse langust, elukvaliteedi halvenemist ega võimalikke tervisemõjusid. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid selles, kas inimestel on õigus oma kodus rahulikult elada. Praktika näitab, et nn kogukonna hüved on sageli vahend vastuseisu vaigistamiseks, mitte sisuline lahendus probleemidele.
Samuti on eksitav väita, et tuulepargid loovad märkimisväärselt püsivaid töökohti. Ehitusfaasis tekivad küll ajutised töökohad, kuid hilisem hooldus vajab minimaalselt tööjõudu. Kohaliku ettevõtluse arengule ei ole see pikaajaliselt määrav tegur.
Sageli tuuakse eeskujuks Taani või Šotimaa, kuid jäetakse mainimata, et nende riikide ruumiline planeerimine, elanike tihedus ja kompensatsioonisüsteemid erinevad oluliselt Eesti oludest. Eesti väikestes ja tihedamalt asustatud maapiirkondades on mõju vahetum ja valusam. Lisaks kavandatakse Eestis maismaale kuni 300 meetri kõrguseid tuulikuid, mille puhul puudub varasem kogemus.
Vale on ka väide, et tuulikute eluea lõppedes taastatakse ala algseisund. Arendajate enda sõnul jäävad kuni 2000 tonni kaaluvad raudbetoonist vundamendid maasse, kuna nende eemaldamine tekitaks suurema keskkonnakahju. Sisuliselt tähendab see, et loodusesse jäävad püsivalt ulatuslikud betoonrajatised.
Eriti problemaatiline on lähenemine, kus arendust püütakse õigustada kompensatsioonide kaudu – olgu selleks akende vahetus või rahaline toetus. See tähendab sisuliselt, et inimestele pakutakse raha selle eest, et nad lepiksid oma elukeskkonna halvenemisega. See ei ole õiglane ega jätkusuutlik lähenemine.
Küsimus ei ole selles, kuidas tuulikuid rajada, vaid kas neid üldse sellises mahus ja sellistes asukohtades rajada tohib. Enne kui rääkida „õiglasest jagamisest“, tuleb vastata põhimõttelisele küsimusele: kas riik suudab tagada, et inimeste tervis, elukeskkond ja omandiõigused on kaitstud? Hetkel sellele vastus puudub.
Eesti energiapoliitika ei saa tugineda ideoloogilisel rohepöördel, vaid realistlikul ja tasakaalustatud lähenemisel. Enne kui liikuda edasi ilmastikust sõltuvate tootmisviisidega, tuleb investeerida juhitavasse energiasse. Vastasel juhul riskime olukorraga, kus tuulevaiksel ajal jääme ilma nii elektrist kui ka kindlustundest. Kui tuuleenergia arendamine toimub kohalike kogukondade arvelt, ei ole see ei õiglane ega kestlik lahendus.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige, Vinni vallavolikogu esimees, EKRE volikogu esimees