Aarne Soro kutsumus näitlejaks saada pärineb kaugest lapsepõlvest. Isegi oma nime sai ta oma ema totaalse lemmiku Aarne Üksküla järgi. Ta rääkis, et esialgu plaaniti talle nimeks panna Indrek, sest kaksikvennale oli välja mõeldud Andres, aga kuna pere teiste laste nimed algasid A-tähega, sai valituks Aarne. “Ja siis ta pani mulle Aarne Üksküla järgi nimeks Aarne. See asi on mind saatnud ja võib-olla ka sinna teatri poole mõjutanud.”

Oma esimese rolli tegi Soro lasteaias. “Mind väga ei võetud, sest ma häbelik laps, aga ühte nääritükki mind võeti ja seal ma pidin mängima hunti. Tema tekst on mul siiamaani meeles. Ma mäletan, et see oli rõõm, et mu ema ja õde on saalis ja nad naeravad minu tuleku peale või see läks neile korda, see tähendas midagi,” meenutas ta.

Öörühma lapsena sai Soro lasteaias Eesti Televisiooni lastesaateid vaadata. “Mõmmi ja aabitsat”, “Nõiakivi” ja teisi toonaseid lastesaateid vaadates hakkas noor Aarne esimest korda mõtlema, et ta tahaks ka seda teha. “See oli nii köitev – suured maskid ja need vahvad, naljakad, toredad ja õpetlikud lood. Ma tundsin, et ma tahan ka sedaviisi lugusid jutustada,” sõnas ta.

Lisaks näitlemisele armastab Soro õmblemist. Ka huvi masinate vastu on temaga juba maast madalast kaasas käinud.

“Vanaema juures oli õmblusmasin, selle nõelaga olen ühe korra pöidla, teisel korral sõrme läbistanud. See mehhanism oli nii põnev ja sellega ma toimetasin, kuigi lastel ei lubatud sellega üldse tegeleda, aga ma salaja ikkagi tegelesin ja muidugi juhtusid õnnetused. See mehhanism nii vaimustas mind. Mõtle, sa võid teha ilusa pluusi, nagu sul seljas on,” rääkis Soro, mis teda õmblemise juures köidab.

Õmblemise võttis ta tõsisemalt ette Covidi ajal. Esialgu tegi ta maske. “Ma mõtlesin, et ma saan ühiskonnale niimoodi kasulik olla. Aga siis tulid ka teised asjad – pluusid, eriti meeldib mulle kotte õmmelda. Meil on Ugalas imeline kostüümiala juhataja Lily Kraav ja temal on head tutvused mööblitehases. Ta saab sealt igasuguseid riidetükke,” lausus ta.

Muu hulgas teeb Soro inimestele, kelle naeratus teda rõõmustab, väikseid kõhukotte, millele laseb masinal väikese pildi ja sõnumi ka peale tikkida. Lisatööd ta endale õmblemisest aga teinud ei ole. “Mul ei ole mahti sellega niimoodi tööd teha, et ma teeniks sellega lisa. Annan enamasti kõik kingituseks.”

Lisaks õmblemisele meeldib talle oma kolleege ehmatada. “Mind tõesti huvitab, mis asi see ehmatamine on. Ma ehmatasin üks vahe nii tihedalt, et kõik käisid hirmunult maja peal ringi: kust nurga pealt ta nüüd välja kargab. Ja siis ma mõtlesin, et appikene, kas ma tõesti olen selline sadist või mis mind huvitav selle juures. Ma hakkasin puurima, mis asi see siis on,” kirjeldas Soro. Lõpuks jõudis ta selleni, et teda vaimustab maskita olek, ehe hetk, mis ehmatades tekib.

Maskita olekut hindab ta ka proovisaalis ja teatrilaval. “Me oleme korraks nii avali ja lahti, et me ei häbene endas mitte midagi. See maskita ausus on niivõrd köitev. Või kui proovis näitleja tõesti avastab endas ka seda, mida ta ei teadnudki, et on temas olemas. Oleme ausad: meis kõigis on ju deemon ja ingel olemas; meis on see kurjus, meis on see headus. Tore kui teatrisituatsioonis või proovisituatsioonis teeme need kanalid lahti. Sealt võib tulla suurim tõde,” tõi ta välja.

“Ma katsun olla avali või jätta need oma häbenemised, mis mulle enda juures ei meeldi, kõrvale. Mulle ei meeldi, kui näitleja püüab olla laval lihtsalt esteetiline ja kaunis. Ma tahan seda inimest seal all näha.”

Soro tööd on hinnanud kõrgelt nii kolleegid kui ka publik, valides teda mitmeid kordi Ugala parimaks näitlejaks. Kriitikast rääkides tõdes ta, et karme hinnanguid ta oma töö kohta saanud ei ole.

“Esimene asi, mis ma kriitika juures mõtlen, on ikka see, et see peab olema midagi õpetlikku või midagi natukene manitsevat. Seda ei ole olnud. Minu vastu on oldud ikka lahke. Ja muidugi mulle meeldib see! Kellele meeldib, kui talle halvasti öeldakse. Mitte kellelegi,” märkis ta.

Küll aga võib ta iseendaga vahel väga kuri olla. “Aga ma siis katsun endale pai teha ja öelda, et selle koosseisuga paremini ei saa,” muigas näitleja, kuid lisas, et julgeb ennast ka kõva häälega kiita.