Romaanis “Õunamaa” põgeneb viieaastane Vera 1945. aastal koos emaga Ida-Preisimaalt Õunamaa tallu. Selles vanas majas elab ta kogu oma elu, tundes end võõrana, ent suutmata ka lahkuda. Kuuskümmend aastat hiljem seisab koos oma väikese pojaga tema ukse taga õetütar Anne, kes põgenes Hamburgist pärast lagunenud kooselu, sunnitud otsima uut algust. Vera ja Anne on teineteisele esialgu võõrad, kuid koos elades avastavad kaks väga erinevat ja tugeva tahtega naist, et neid seob rohkem, kui nad arvasid. Nii leiavad nad ootamatult midagi, mida nad pole kunagi otsinud: perekonna.
Varem on eesti keeles ilmunud Dörte Hanseni romaan “Mere äärde”, mille andis välja kirjastus Tänapäev “Punase raamatu” sarjas, teose tõlkis Eve Sooneste.
Katkend:
Taluteater
Dirk zum Feldel oli kõrini. Lõplikult. Siia paistis iga päev uusi inimesi juurde tulevat. Linnast pärit elu mõtte otsijaid, kes jooksid sihitult ringi ja jäid talle jalgu.
Möödunud nädalal oli tema hoovi lontsinud Burkhard Weißwerth, mingid lehemehed sabas, et lihtsalt paar fotot teha. Oli röökinud “Moin, moin!”, talle õlale patsutanud ja soganud mingi mõttetu lause ilma kohta, nii tehti maakohas, see meeldis neile, sellekandi inimestele.
“Dirk, kulla mees, on sul midagi selle vastu, kui ma jälle korraks su traktorile ronin?”
Burkhard Weißwerth ei osanud selle asjandusega küll sõita, aga ta nägi põllutöömasinatel neetult hea välja: Manufactumi velvetpüksid pealtnäha hooletult looduslikust kautšukist kummikutesse topitud, särgivarrukad üles keeratud, silmad kaabu laia serva all kergelt pilukil, pilk kaugusse suunatud. Talumehe võrdpilt. Nii näevad välja inimesed, kellel on visioon.
Kaks ja pool aastat tagasi oli Burkhard Weißwerth vanemtoimetaja kohalt soodsa kokkuleppega lahti tehtud ja ta oli kolinud Hamburgist Isestraßelt Elbdeichi endisesse talumajja. Nüüd kirjutas ta raamatuid maaelust ja kolumne slow-food-ajakirjale. Ekskolleegid intervjueerisid teda tihti ja siis lasi ta end pildiseeriate jaoks üles võtta, lambatall, põrsas või kana süles. Sõnnikuhark või porgandikimp oli ka ilus – aga kõige rohkem meeldis talle mõni naabritest, nagu Dirk zum Felde, see nurgeline talumees oma punase traktoriga.
Burkhard Weißwerth armastas neid imeliselt ehedaid tüüpe. Ta ise oli ju ammu üks nende seast! Piltidel seisis ta meelsasti nendega lähestikku, õlg õla kõrval, käed sügaval püksitaskutes, süvenenud vestlusse öökülmadest või külvikorrast. Nagu poleks silmapiiril ainsatki kaamerat. Ta poetas oma jutu sisse alamsaksa fraase, nagu “Kiek mol an!” või “Dat segg man!”, ning hüüdis hüvastijätuks lühidalt ja mahlakalt: “Seh to!”1
Burkhard Weißwerth teadis, kuidas need oivaliselt intellektikauged inimesed olid ehitatud, kõik need ürgsed, sõnakehvad, kõva peaga talunikud, kellest ta oma raamatutes nii toredasti ja kelmikalt jutustas. Nad olid päriselt olemas! Ja Weißwerth tundis maaelu nii palju paremini kui kõik need toimetajad, kes sõitsid oma peretõldadega äärmisel juhul lähima ökotaluni, et võimaldada lastel liigikohaselt peetud vasikat silitada.
Dirk zum Feldel ei olnud aega lasta oma masinal poseerida. Ta oli pihusti juba valmis pannud, aga Burkhard Weißwerth istus ikka veel tema traktoril ja vaatas tähendusrikkalt kaugusse. Fotograaf oli vist juba sadu ülesvõtteid teinud. Kaamera klõpsis lakkamatult, nagu seisaksid nad Cannes´is punasel vaibal ja mitte Õunamaa talumehe juures, kes tahtis lõpuks oma tööd teha.
“Nii. Burkhard, tule traktorilt maha, ma pean pritsima.”
Klikk-klikk-klikk. Klikk-klikk-klikk. Klikk-klikk-klikk.
“Kuule, me ei ole siin veel lõpetanud,” ütles fotograaf kaamerat silma eest võtmata. “Burkhard, ma sain aru, et see tuleb ka korraks peale?”
See ehk Dirk zum Felde oli nende sõnade järel pisut pingesse tõmbunud. Ta oli tundmatu slow-food-ajakirja fotograafile jalaga tagumikku lüües mehe teelt kõrvaldanud ja statiivi talle järele visanud. Burkhard Weißwerth oli siis vabatahtlikult traktorilt alla roninud, isegi üpris kiiresti, ja mustade prillidega tüüp, kes oli terve aja ainult külmetades tee ääres seisnud, pidi tagasi kihutama, et Burkhardi kaabu ära tuua.
Dirk zum Feldel oli isu täis kallites kummikutes idiootidest, kes olid pidanud tingimata maale kolima.
Siia tulid alati vaid väljapraagitud, kes ei olnud linnas hakkama saanud. Haritlased ja B-kategooria loometöötajad, suurlinnasortimendi jaoks liiga plekilised. Ühiskonna praak, kes tahtis maal uut võimalust.
Algul, kui tulid esimesed ja ta ei osanud veel aimata, et neile pidi järgnema terve invasioon, oli ta aeg-ajalt selgitanud, et oli kunagi ise ka ülikoolis käinud ja elanud korterikommuunides. Et ta ei ole puukooli diplomiga tola, kelleks nad teda ja teisi kohalikke ilmselt pidasid.
Oli läinud pisut aega, kuni ta mõistis, miks nad seda kuulda ei tahtnud. Sest ta rikkus neil vaate ära. Diplomeeritud põllumajandusteadlane, kes haris moodsa tehnikaga Õunamaa viljapuuaeda, kes pritsis oma õunapuudele taimekaitsevahendeid ja saagis puud lihtsalt maha, kui need enam ei kandnud – see oli nagu neljarealine kiirtee isamaalises filmis. Ta ei sobinud pilti. Ta häiris neid.
Ja nemad häirisid teda! Need luuludes loometöötajad, kes voogasid linnadest küladesse, et saada kontakti maaga, ning saalisid siis oma kuldretriiveritega mööda puuviljaistandikke ja luusisid allakäinud talude ja põllutööliste majakeste ees. Ja kui siis oli veel kevad ja mõnes metsistunud aias ajas vanadusnõtruses õunapuu oma viimase õie välja, ei olnud enam tagasiteed. Siis olid nad verd haistnud ja imesid end otsekui puugid siia kinni nii nagu Burkhard Weißwerth ja tema naine.
Need stressis ja hingekriisides suurlinnavuhvlid lunisid lagunenud rookatusmaju nagu nende tütred kunagi ponisid. See oli nii armas! Nad pidid ta saama! Nad hoolitsevad tema eest alati! Ja siis hakkasid nad kivist varemeid meeletute summadega üles putitama ja oma taluaedu rajama ning vanadesse lautadesse keraamikatöökodasid sisse seadma.
Ja kui nad siis ikka veel polnud tervenenud, ostsid nad lambad ja hakkasid juustu tegema, ning kõik, eranditult kõik need uusmaakad keetsid otsekui salasunni ajel vanadest õunasortidest moosi.
Ja siis tuli tema, Dirk zum Felde, traktori ja Fungurani pihustiga, et oma hoolikalt aretatud õunapuid seene vastu pritsida, ja sõitis nende vabaõhumuuseumi keskelt läbi.
Burkhard Weißwerth ei tule niipea enam oma totakate velvetpükstega tema traktori peale istuma. Dirk ei kavatsenudki selles taluteatris kõrvalosatäitja ja lavatöölisena kaasa lüüa.
Ja viimane, kõige viimane, mida tal täna vaja läks, oli see ludri, kes oli oma valge kaubikuga keset Vera Eckhoffi hoovi seisnud ja takistanud pääsu puuviljaistandusse. Hamburgi numbrimärk, selge. Kapuutsiga pusa ja kobakad saapad, ka selge. Seda tõugu ta juba tundis. Veel üks uustulnuk suures taluteatrikoosseisus.
Ta annab naisele kolm nädalat. Siis pakub too talle iseplätsitud kõrvata savitassist mingit ausa kaubanduse laket ja küsib süütult: “Mida sa sinna õieti pritsid?” Ja muidugi pole see küsimus, vaid kõigest sissejuhatus naise väikesele ökoloengule, ja hiljemalt kümne minuti pärast laulaks ta kiidulaulu vanadele puu- ja aedviljasortidele.
Ja tema, see totakas talunik, kes ei osanud kolmenigi lugeda ja pritsis nürilt oma vaestele-vaestele puudele paha mürki, peab siis käega vastu laupa laksama ja ütlema: “Kuule! Selle peale pole ma tulnudki! Sul on õigus! Oh ma idioot! Hakkan kohe ökotalunikuks!”
Need ökomisjonärid ei suutnud eristada “Boskoopi” “Jonagoldist” ja polnud kindla peale kunagi söönud ussitanud ja korbatanud “Finkenwerderi sügisprintsi”, muidu nad teaksid, et need hädised vanad sordid surid täie õigusega välja. Tema pärast võisid nad oma jõmpsikatele pastinaaki ja lehtpeeti ja speltanisu ja kõiksugu vana kraami sööta, senikaua kui tema ise ei pidanud seda sodi sisse ajama ja võis lihtsalt oma tööd teha.
Dirk zum Felde sõitis valgest kaubikust mööda ja pani pihusti tööle. Tahavaatepeeglist nägi ta kapuutsiga naist taimekaitsevahendi pilve kadumas.
1 Vaata aga vaata; saame näha; näeme.