Lahkunud värvikas ja mõjukas teadlane – zooloog ja loomaökoloog Raivo Mänd. Tema elutöö ulatus palju kaugemale akadeemilisest kitsastest piiridest: ta oli nii rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane kui ka terava sulega publitsist ja ühiskondlik mõtleja, kes ei kartnud küsida ka ebamugavaid küsimusi teaduse, looduse ja inimese suhete kohta.

Raivo Mänd sündis 2. detsembril 1954 Saaremaal – keskkonnas, kus loodus ei olnud abstraktne uurimisobjekt, vaid igapäevase elu osa. Hilisemates meenutustes on ta ise viidanud oma lapsepõlvele kui kujunemisperioodile, kus tekkis sügav huvi loomade käitumise ja looduse toimimise vastu.

Haridustee ja teadlaseks kujunemine

Männi akadeemiline tee oli tihedalt seotud Tartu Ülikooliga, kus ta õppis bioloogiat ning mille juurde jäi ta sisuliselt kogu oma eluks. Ta omandas bioloogia erialal kõrghariduse ning jätkas teadustööd aspirantuuris, mille tulemusel kaitses bioloogiakandidaadi kraadi.

Tema teaduslik spetsialiseerumine kujunes loomade ökoloogia ja käitumise uurimisele – valdkonnale, mis nõuab nii täpset vaatlust kui ka laiemat süsteemset mõtlemist. Ta töötas Tartu Ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis ning hiljem loomade ökoloogia õppetoolis, olles professori ja viimastel aastatel emeriitprofessor.

Ta kujunes õpetlaseks, kes suutis siduda klassikalise zooloogia evolutsioonilise mõtlemise ja kaasaegsete ökoloogiliste probleemidega – alates liikide kohastumisest kuni inimtegevuse mõjuni looduslikele süsteemidele.

Teadustöö ja saavutused

Raivo Männi teadustöö keskmes oli loomade käitumise ökoloogia – eriti lindude sigimiskäitumine, ökoloogilised lõksud ja keskkonnatingimuste mõju populatsioonidele. Tema uurimistööde kaudu aitas ta mõista, kuidas loomad teevad otsuseid keskkonnas, mis ei pruugi enam vastata nende evolutsioonilistele eeldustele.

Üks tema olulisi panuseid oli «ökoloogilise lõksu» kontseptsiooni tutvustamine Eestis – idee, et organismid võivad sattuda olukorda, kus evolutsiooniliselt kasulikuks kujunenud käitumine muutub keskkonna muutudes kahjulikuks. See mõtteviis oli oluline ka looduskaitsepraktikas, sest see aitas mõista, miks pelgalt elupaikade säilitamisest ei pruugi piisata.

Tema teadustöid avaldati rahvusvahelistes ajakirjades ning ta juhendas arvukalt üliõpilasi ja doktorante, aidates kujundada uut põlvkonda Eesti biolooge. Tema teadustegevus laia valikut publikatsioone, väitekirjade juhendamisi ja teadusprojekte, mis kinnitavad tema rolli aktiivse ja mõjuka teadlasena.

Lisaks teadustööle tunnustati teda ka riiklikult – ta on näiteks 2025-se aastast Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler.

Õpetaja ja akadeemiline liider

Mänd ei olnud pelgalt teadlane, vaid ka kirglik õppejõud. Tema loengud olid tuntud oma laiahaardelisuse poolest – ta ei piirdunud faktide esitamisega, vaid püüdis näidata, kuidas bioloogia seostub filosoofia, ühiskonna ja inimese enesemõistmisega.

Tema juhendamisel kasvas üles terve põlvkond noori teadlasi, kes on hiljem ise kujundanud Eesti ökoloogia ja zooloogia maastikku. Ta oli nõudlik, kuid inspireeriv juhendaja, kes väärtustas iseseisvat mõtlemist ja kriitilist analüüsi.

Publitsist ja ühiskondlik mõtleja

Eriline koht Raivo Männi pärandis kuulub tema publitsistikale. Ta ei piirdunud teadusartiklitega, vaid kirjutas ka esseid ja arvamuslugusid, kus arutles teaduse rolli üle ühiskonnas.

Üks tema keskseid seisukohti puudutas teaduse mõõtmist ja hindamist. Ta kritiseeris tugevalt kvantitatiivseid mõõdikuid, märkides, et teaduse hindamine pelgalt publikatsioonide arvu järgi ei pruugi «soosida uue teadmise loomist».

Ta on öelnud: «Teadus Eestis peaks olema pigem vahend kui eesmärk ja teaduse mõõtmine peaks tähendama pigem präänikut kui piitsa. Mõõtmine on vajalik, kuid niipea kui mõõdikust saab eesmärk, lakkab see mõõtmast seda, mida algselt mõõta taheti.»

See kriitika ei olnud pelgalt akadeemiline, vaid puudutas sügavamat küsimust: mis on teaduse eesmärk? Mänd rõhutas, et teadus on ennekõike kollektiivne teadmise loomise protsess, mitte administratiivne punktiarvestus.

Samuti oli ta kriitiline globaliseeruva teadusruumi suhtes, kus ingliskeelne publitseerimine võib viia kohaliku teaduskultuuri nõrgenemiseni. Tema hinnangul oli oht, et teadus eemaldub ühiskonnast, kui see kaotab sideme oma keele ja kultuuriga.

Mõtleja looduse ja inimese suhetest

Männi kirjutistes ja loengutes kordus sageli üks põhiteema: inimese ja looduse suhe ei ole tasakaalus. Ta rõhutas, et inimene kipub nägema loodust ressursina, mitte partnerina, ning see viib paratamatult ökoloogiliste kriisideni.

Tema käsitluses ei olnud loodus pelgalt bioloogiline süsteem, vaid ka eetiline küsimus. Ta kutsus üles vastutustundlikule käitumisele ja rõhutas, et teadlaste roll ei ole ainult kirjeldada maailma, vaid ka aidata seda paremini mõista ja hoida.

Isiksus ja pärand

Raivo Mänd oli isiksus, kes ühendas teadlase täpsuse ja humanisti laia silmaringi. Ta ei kartnud olla kriitiline – ei teaduse, ühiskonna ega iseenda suhtes. Tema sõnavõtud olid sageli provokatiivsed, kuid alati läbimõeldud.

Tema kolleegid on kirjeldanud teda kui inimest, kes suutis näha suurt pilti, kuid samas väärtustada detaili. Ta oli nii süsteemne mõtleja kui ka tähelepanelik vaatleja – omadused, mis on zooloogile hädavajalikud.

Tema elutee, mida on tabavalt kirjeldatud kui «karjapoisist ülikooli professoriks», sümboliseerib hariduse ja pühendumuse jõudu.

Raivo Mänd ja tema pealisülesanne

Ta oli üks neist vähestest teadlastest, kes suutis ühendada erialase tipptaseme ja ühiskondlikud sõnavõtud ja need ei jätnud kedagi külmaks.

Tema pärand elab edasi mitmel tasandil: teadusartiklites, õpilastes, keda ta juhendas, ning tekstides, mis kutsuvad mõtlema ka tulevikus.

Võib-olla kõige paremini võtab tema elu ja töö kokku tema enda hoiak teaduse suhtes: teadus ei ole pelgalt faktide kogum, vaid viis mõista maailma ja oma kohta selles.

Raivo Mänd õpetas, et see mõistmine nõuab nii teadmisi kui ka julgust küsida – ja just see julgus jääb tema kõige olulisemaks pärandiks.

Postimees avaldab sügavat kaastunnet Raivo Männi abikaasale ja lastele.