Hermann Johann Friedrich von Harten (18. jaanuar / 29. jaanuar 1794 Mustjala – 27. september / 9. oktoober 1841 Kaarma) oli Eesti vaimulik.

Õpetuse sai ta koduõpetaja käest. Aastatel 1811–1814 õppis ta usuteadust Tartu Ülikoolis. Aastatel 1814–1820 töötas ta Eestimaa kubermangus koduõpetajana.

Aastatel 1821–1841 oli ta Kaarma Peeter-Pauli koguduse õpetaja. Lisaks hooldas ta aastatel 1825–1831 Mustjala Anna kogudust. Aastatel 1833–1836 oli ta konsistooriumi assessor ja 1836–1841 Saaremaa superintendent.

Kultuurilukku on Harten läinud eelkõige sellega, et ta asutas 1835. aastal Saaremaal Kaarmal esimese laulukoori, mis ühtlasi oli Eestis üks esimesi eestlastest koosnevaid koore. Sellega rajas ta Kaarmal väga tugeva koorilaulutraditsiooni. Samuti rajas ta Kaarmal piibliseltsi ning hoolitses agaralt ka kihelkonna- ja külakoolide eest.^[1]

Tema isa Georg Friedrich Harten oli Mustjala Anna koguduse õpetaja, vend Carl Eduard Harten oli Vigala Maarja koguduse õpetaja. Tema äi Christoph Friedrich Mickwitz oli Kaarma Peeter-Pauli koguduse õpetaja. 1840. aastal tõsteti ta aadliseisusse Püha Stanislavi III järgu ordeni andmisega. Vanaisa Johannes Heinrich Felicius oli Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, onu Johannes Heinrich Felicius oli Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, vanavanaisa (emaemaisa) Johann Heinrich Jürgens oli Pöide Maarja koguduse õpetaja, tädimees Benedict Witte oli Ambla Maarja koguduse õpetaja.

• 1840 Püha Stanislavi orden III klass

• Väljavõte Saaremaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Hermann Joh. von Friedrich Harten (Kaarmal 1821–1841)
• Hermann Johann Friedrich Harten Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA