1913. aasta, mil itaalia futuristid esitlesid oma manifesti ja vene futuristid tõid lavale ooperi “Võit Päikese üle”, oli ärev aeg. Esimese maailmasõjani oli jäänud küll veel aasta, kuid katastroofi eelaimus oli juba õhus. Futuristid tajusid, et senine maailm koos tollaste impeeriumidega on lagunemas, ja võtsid oma esteetiliseks printsiibiks selle kiirendatud lõhkumise manifesti tasandil: itaalia futuristid rääkisid otsesemalt sõjast kui edasiviivast jõust, mis hävitab klassikalise pärandi kui taaga, vene futuristid rõhutasid rohkem keskse tähenduse ja keeleloogika katkestamist ning Päikest kui selle sümbolit, mis tuleks vangistada ja kukutada. Nende valitud kunstivorm selleks oli provokatiivne ja vaatajaskonda polariseeriv: osa kõnealuse ooperi 1913. aasta esmalavastuse publikut tahtnud väidetavalt lavale tungida, et oma meelepaha väljendada.

Showcase Beat Le Mot mängis veerand sajandit tagasi tollasel Von Krahli teatri varupinnal, kus peagi avati Kanuti Gildi SAAL, lavastust “Burn Cities Burn”. Juba siis olid nad “onud”. Onud, kelle tillid rippusid tosina järjestikku selga aetud kampsuni servade alt välja. Pärast vaheaega võeti kampsunid ükshaaval seljast, asetati vilkuv torujas ja lõtv leedpael ühest otsast tagumikku ja teisest suhu. Moodustati jadaühendus ning liiguti käpuli reas mööda põrandat. Pinge igas elemendis oli võrdeline näitleja takistusega. Vaatajad istusid õllekastidel, mis sel ajal olid täiesti tavalised tarbeesemed, ringis ümber kaootiliselt liikuvate näitlejate. Baar oli avatud. Õlut joodi siis veel pudelist. Kõik jõid, nii ringis istuvad vaatajad kui ka ringi sees tuterdavad onud.

2026. aastal on laval veidi väsinud onud, kes püüavad taustal toimetada või vajalikul hetkel katta Von Krahli noore trupi üleminekuid. Von Krahli trupp koondab jõuliselt tähelepanu. Nad ilmuvad justkui taevast kukkudes (originaalooperis oleksid nad “tuleviklased”) alasti kehadest moodustuva organismina, liiguvad publikusse ja paluvad vaatajatelt kehakatteid. Igasugused neile ei kõlba. Lõpuks on nad kõik riides justkui viimase peal moestuudiost väljunud. Isegi aksessuaarid sobivad. Laval on avatud ka baar, kus pakutakse tuunikalavõileiva sildi all nätsket ja söömiskõlbmatut vegantoodet ning Mimosa pähe morssi.

Seega kasutatakse mitmekordset tagurpidivõtet: 2001. aastal oli Eesti olnud juba kümnendi vaba, Berliini müür kaksteist aastat tagasi lõhutud, sõda oli kaugel, sellele ei mõeldud: kisume riided seljast, kaotame laval võltsviisakuse, julgeme olla koledad ja joome alkoholi. 2026. aastal aga: katame kauni noore ja süütu keha riietega ning näksime veganvõileibu. Sõjapasunad kostavad juba vaikselt ka Saksamaale. Provokatsiooni pole, publikut juhitakse, sulnis naeratus näol ja salamisi, et hiljem saaks öelda: ise ju tahtsite, see pole sõda, see on operatsioon, me lihtsalt proovime siin teiega koos ühte väikest asja.

2026. aastal ei elata enam katastroofi eelaimuses, vaid juba selle sees. See hoiak pole niivõrd prohvetlik, kui on pigem seotud reaalsete ellujäämisstrateegiatega, olgu see siis kellegi jaoks võltsoptimistlik, kellegi jaoks liiga pessimistlik või ka lihtsalt heas mõttes alalhoidlik. Meil on sõda Ukrainas, Lähis-Idas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, maailmas jagatakse võimu nagu ikka maailmasõdade ajal, tänasel päeval USA–Hiina–Venemaa vahel, poliitika on muutunud populistlikuks ja kõige selle kohal ümbritseb meid muidugi kliimasoojenemine, kus Päike on üheks peategelaseks. Kui 1913. aasta futuristid uskusid, et mingit laadi vägivald võiks ehitada tulevikku, siis 2026. aastal näib enesestmõistetav, et vägivald hävitab sellegi, mis veel alles on jäänud.

Tänane “Võit Päikese üle” pakub tulevikuvõimalusena välja vastuvaidlematu headuse ja hoole. Kuid mitte ainult ja lihtsalt vägivallatuse, vaid ka manipuleeritud heatahtlikkuse ja teadlikult tekitatud vabadusetunde. Justkui vaatajal oleks valikuid. Siiski jääb etenduse lõpus õhku küsimus, kas sellest piisab takistuste ületamiseks.

Kontseptuaalselt uuris vene futurism ja suprematism n-ö universaalset ruumi, esemetust, “eimiskisust”. Ilma futuristliku eufooriata saame täna küsida realistlikult, kas elamegi juba reaalselt “eimiskisuses”, nii et abstraktne arutelu selle üle on üleliigne. Puudub suur narratiiv, ka ideoloogiad on sisulises mõttes kulunud, neid etendatakse ja moonutatakse vastavalt tõejärgse ühiskonna meediatehnoloogilistele võimalustele, kuid sisuliselt ei tähenda need suurt mitte midagi. Sellega seoses on ka vana modernistlik avangard ennemini muuseumieksponaat. 2026. aasta “Võit Päikese üle” ei saa enam deklareerida selle nullpunkti vajalikkust, mis tuleks mingit laadi revolutsiooniga luua, vaid rohkem tegutseb lavastus selle nullpunkti järgselt, püüeldes teatavat restart’i. Nii nagu esimesed inimesed Eedeni aias said teadlikuks oma alastusest, kaasavad tänase lavastuse etendajad publiku, et hankida endale rõivad. Eeva ja Aadama lapsed alustasid vennatapusõdu, kui Kain tappis Aabeli, futuristid leidsid, et sõda on edasiviiv jõud, mis aitab üle pea kasvanud pärandil hävida ja uuel sündida, Päikese kui mõistuspärase maailma varjutamine Malevitši musta ruuduga sobis selle sümboliks. Tänane lavastus, vastupidi, tõstab keskseks meetodiks ja keskkonnaks Humana ja taaskasutuse, päikesekiirgust ei varjutata, kuid musta ruudu on asendanud triikraud ja riideauruti.

Kui futuristid tahtsid päikesevalguse asendada elektrivalgusega ja looduse tehnikaga, siis meie tahame ennekõike ellu jääda, vähendada kliimasoojenemist ja igasugust progressiivset kasvuideoloogiat. Päriselt on aga kõik protsessid endiselt kasvutrendis, päriselt lavastus kahanemisideoloogiat omaks ei võta. Kui aastal 2001 piisas sõnumi edastamiseks kuuest onust, siis nüüd on laval kaksteist näitlejat ja kuus muusikut, rääkimata suurest hulgast lavatagustest jõududest, lisaks kallis üürileping Telliskivi kvartaliga. Kedagi ei heideta üle parda. Kõigil ja kõigel on endiselt koht siin Päikese all.

Nõnda luuakse — ja ei teagi, kas teadlikult või kogemata — publiku jaoks hoopis ebamugavam ruum. Malevitši must ruut ei tahtnud tõenäoliselt väljendada mitte heliotsentrismi lõppu, vaid seda, et universumil ei ole enam universaalset ja valgustuslikku keset, tõde. See ei kehtestanud uut korda, vaid väljendas senise korra kõikumist. Tänane lavastus loob — isegi kui see pole taotluslik — lisakonteksti ka sõnumile, et maailm võib olla ka geo­tsentriline ja maakera lapik, globaalne kosmiline narratiiv on võimuinstrument ja universum kui lõpmatu ruum on ideoloogiline konstruktsioon. Malevitši must ruut eemaldas keskpunkti ja viis meid abstraktsesse ruumi, lamemaalus tühistab aga Päikese, taastades suletud ruumi. Jah, need tähendavad erinevaid asju ning Von Krahli ja Showcase Beat Le Mot’ lavastus peaks meid justkui rahustama ning kaitsma nii futuristliku kui ka geotsentristliku fanatismi eest. Nad justkui ütleksid, et nemad ei tegele mitte universumi keskme, vaid meie kõigi kogukondliku ühisruumi keskmega. Nad ei tegele ei kosmose vallutamise ega ka eitamisega, vaid tahavad öelda, et püüdkem elada kummagi ambitsioonita. Loogem täiesti sõltumatu ruum. Futuristidele sümboliseeris Päike vana korda, mis tuleb hävitada, inimtekkelise kliimasoojenemise eitajatel aitab aga Päike kui soojenemise peapõhjus säilitada vana korda. Meie kõnealune lavastus nihutab aga makrokosmilise ambitsiooni mikrokosmiliseks hooleks.

Kuid kas seda kõike saaks teha ka klassika abita? Avangardi taaskasutus on igal juhul huvitav teema ja originaali sünnikontekstist ei saa klassikateoste (nii paradoksaalne, kui “Võidu Päikese üle” nimetamine klassikaks ka pole) põhjal tehtud lavastustes päriselt mööda vaadata. Nii näiteks on Alfred Jarry “Kuningas Ubu” oma patafüüsikas ja ka vene futuristide “Võit Päikese üle” loodud enne Esimest maailmasõda ning nad tegelevad ühel või teisel viisil võimuga, kuid kui Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo “Ubu”-lavastused (2006 ja 2025) on mõnes mõttes “originaalitruult” võimendanud Jarry põhipaatost, näidates võimu farsina, siis tänane “Võit Päikese üle” distantseerub näiliselt üldse võimusuhetest. Või õigemini kehtestab ta oma võimu, õiguse olla olemas, märkamatult. Seegi on ju omamoodi võim. Juhan Ulfsak ütles oma teatripäevakõnes: “Mõned aastad tagasi oli mul au ja õudus töötada Ungaris. Ja ma olen näinud, kuidas see läheb. Ei ole ühte suurt pauku, millele võiks näpu peale panna, mille vastu ühiselt üles tõusta ja see ära hoida. See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt.”¹ Paradoksaalsel kombel kasutab Von Krahli teater ka ise Viktor Orbáni võtteid. Osav võte: ründa vaenlast tema enda relvadega. Kui sa pole suur geenius, guru, kindral või kuningas, siis pead olema järjepidevalt passiiv-agressiivne, hoidma oma võimu ja õigust eksisteerida igas väikeses sammus ja teos. Ja kui meid on palju, siis vähemalt takistab see Orbáni-suguseid võimureid.

1913. aasta lavastusega olevat õnnestunud vaatajaid sedavõrd provotseerida, et need tungisid lavale ja neid olevat tulnud sealt tõrjuda. 2001. aasta lavastuses võrdsustati vaataja ja näitleja positsioon. Nüüd sai vaataja tunda jälestust ja kütkestatust samaaegselt. Vaatajana sai pidevalt võidelda soovi vahel lahkuda ja kohale jääda. Etendajad ajasid laval oma asja, jättes vastutuse vaatajale. Omamoodi kaval väljapressimine, ilma et neid hiljem süüdi saaks mõista: vaatajatelt küsitakse riideid, nad kutsutakse lavale, kostitatakse toidu ja joogiga, publik saab laval lesida ja ühiselt muusikat nautida. Futurismis tuli ka “vana” publik “hävitada”, vähemasti äratada ta üles passiivsusest, pöörata ümber subjekti ja objekti suhe kunstiteose kontekstis. 2026. aasta lavastus ei ole justkui ideoloogiline, sest meie ajastu ülesanded on teistsugused. Võiks öelda, et see teater tegeleb biopoliitikaga.² Publik on partner, aga samal ajal ka materjal, ressurss.

Kui 2001. aastal tundus Showcase Bit Le Mot’ onude lavastus nuhtlusena vaatajale, siis 2026. aastal tegelevad nad pigem publiku kontrollimisega. Nad hajutavad järjepidevalt vaataja tähelepanu, kuid noored Von Krahli näitlejad koondavad selle täpselt valitud hetkel. Nii nagu oleme nõus etendajale ära andma oma salli, sukad või prillid, anname ära ka kõik oma isikuandmed ja PIN-koodid, kui ikka nii ilusasti küsitakse, tahetakse aidata, hoolitakse. Öeldes, et me oleme selles jamas ju kõik koos, annan ise ära kõik, mis mul on. Intervjuus ütleb Showcase Beat Le Mot’ liige Dariusz Kostyra: “Küsimus on alati selles, kes on publik. Kas joome pärast koos õlut ja räägime, et maailm on nii õudne, ja tunneme kõik samamoodi? Tahtsime neile rääkida millestki, mida nad ei tea: et kõik läheb hästi.”³

See ja paljud teised laused, mida trupp oma intervjuudes lausub, on öeldud, keel põses. Tundub, et nad ei eksita mitte ainult publikut, vaid ka Von Krahli noort truppi. Kogu lavastus kõlab nagu vaidlus usu ja uskmatuse, lootuse ja lootusetuse, Päikese ja Maa vahel. Et mis on siis ikkagi keskpunktis. Ja sellisele poleemikale keskkonna loomine on lavastuse peamine väärtus. Kumbki ei võida. Tunnetuslikult püüavad krahlikad justkui Maad keskpunktina kehtestada, saksa onude jaoks tiirleb kõik aga endiselt ümber Päikese. Kuid: olgem tähelepanelikud! Vaadakem, kelle käes see triikraud ikkagi on!

Lavastus “Võit päikese üle” pani publiku unelema ja naeratama. Saalis oli hea olla. Kui ma ei soovinud osaleda, vaadata või võileiba süüa, siis mind ka ei tüüdatud. See unelev ja hea seisund ei ole küll lõpuni hea seisund, milles olla, kuid osalemine oleks olnud veel halvem valik. Sellist heatahtlikult juhitud tardumisseisundit on Showcase Beat Le Mot kasutanud varemgi. 2001. aastal kuulutasid nad ühel hetkel välja vaheaja. Suur elektrooniline staadionikell vahetas tablool sekundeid ja minuteid. Aga mitte midagi ei muutunud, endiselt aeti laval oma asja, endiselt oli vaataja jäetud oma murede ja küsimustega omapäi. Samas oli see üks ütlemata kaval ja kontseptuaalne nipp sundida vaatajaid kohale jääma. Vaheta lihtsalt pealkirja. Ütle, et nüüd olete vabad, ja keegi ei lahku ruumist.

Kui Malevitši ajal oli tugev kujund Päikest varjutav must ruut, siis täna on selleks triikrauast tõusev aur. Päike on globaalne ja kontrollimatu soojusallikas, triikraud on lokaalne ja juhitav. Me ei saa Päikest välja lülitada, kuid saame soojust mikrotasandil siluda. Rohepööre ei tähenda Päikesest loobumist, vaid selle ümbermõtestamist, ümbersuunamist. Erinevalt agressiivselt ideoloogilisest suhtest etendab lavastus seda reaalset olukorda, milles meie kliimapoliitika elab: teeme, mida suudame, teadmata, kas sellest piisab, kuid loota tuleb. Lavastus ei võimenda ega ironiseeri nagu varasemad avangardhoiakud, vaid hooldab: see on ainus, mida hetkel päriselt teha saab. Kõik parema tuleviku lubadused on niikuinii kahtlased, vähemalt nii targaks oleme inimkonnana saanud. Parim, mida teha saame, on käituda nii, et tulevik oleks üleüldse võimalik. Päikesekuumust saab aurutada inimlikuks soojuseks. Kuid… ka selleks vajame juhti!

¹ Juhan Ulfsak 2019. Juhan Ulfsaki kõne: kui võetakse vabadus ühelt inimeselt, siis võetakse vabadus kõigilt. — ERRi kultuuriportaal, 28. III. — https://kultuur.err.ee/924355/juhan-ulfsaki-kone-kui-voetakse-vabadus-uhelt-inimeselt-siis-voetakse-vabadus-koigilt

² Vt nt Barbi Pilvre 2021. Biopoliitiline läbikukkumine. Koroonast humanitaari pilguga. — Sirp, 29 X. — https://www.sirp.ee/biopoliitiline-labikukkumine-koroonast-humanitaari-pilguga/

³ Peeter Kormašov 2026. Berliinis esietendunud Von Krahli lavastuses peab ka publik end laval hästi tundma. “Me sulatame eestlased üles”. — Delfi, 14. I. — https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120429035/berliinis-esietendunud-von-krahli-lavastuses-peab-ka-publik-end-laval-hasti-tundma-me-sulatame-eestlased-ules