Kui pealkiri on juba “Abruka sõda”, siis loomulikult toimub tegevus Abrukal, aga laval siiski ilma otsese sõjata, vaid pigem mälestustega, mis Abrukale oma jäljed jätsid. Ja pisut õuduslikku žanri annavad sellele tükile laval toimuvad müstilised juhtumised.

“Ma mõtlesin veel, et mis see žanr võiks olla – et kodulooline kummituslugu võiks ka olla žanr! Aga noh, ega siin ei ole ainult kummitustega tegemist. Siin on mingi selline kiht ka, et eks see neetud ajalugu ju ka kummitab meie tänast elu. Ja tahaks, et jätke juba rahule,” avas lavastaja Aare Toikka.

Loo autor ütles, et julguse kirjutada lugu Abruka saare kohta, mis on Eesti kirjanduses ehk enim kajastust saanud väikesaar, saigi ta Abruka kirjanikult endalt.

“Need sündmused, mille peale see kogu lugu on üles ehitatud, on kunagi Abruka saarel päriselt juhtunud. Ta on natuke müstiline, natuke utoopiline. Ma olen kasutanud selles loos ka Ülo Tuuliku venna, minu kunagise hea semu Jüri Tuuliku kuuldemängu “Taevaredel”. See on fragmentaalselt seal sees ja ta on üsna tugeva sümbolina, aga neid sümboleid on seal veel. Ma peaks ütlema, et ega kui poleks olnud Ülo ja Jüri tegemisi, ega seda lugu poleks sündinud ka,” rääkis autor, Kuressaare teatri loomejuht Aarne Mägi.

Mitmete erinevate sisuliste kihtidega Abruka eluolu loo puänt selgubki lavatüki viimastel minutitel, ja loomulikult ka see, et milleks ja kellele ikkagi ehitas Abrukal uhuu-meheks kutsutav, aga samas sügavate elutarkustega Leemet Abruka saarele nii pika redeli, mis hakkas Kuressaare lennuliiklust segama.