Alates sellest aastast rahvusteatri nimetust kandva Vanemuise draamajuht Tanel Jonas rääkis saates “OP”, et kuigi ta tunneb uue nimetusega kaasnevat teistsugust vastutust, ei pea kartma, et avangardsemat sisu Vanemuises enam ei näe.

Selle aasta alguses otsustas teater Vanemuine ennast rahvusteatriks ümber nimetada. Võrreldes rahvusooper Estoniaga, mille nimetuse taga on riigikogus vastu võetud rahvusooperi seadus, lähenes Vanemuine asjale teistmoodi: juriidiliselt kannab sihtasutus ka edaspidi nime Teater Vanemuine, kuid avalikkusele esitletakse ennast rahvusteatrina, selgitas teatri juht Aivar Mäe jaanuari alguses “Vikerhommikus”.

Vanemuise draamajuht Tanel Jonas tõdes saates “OP”, et rahvusteatri nimetusega kaasneb teistsugune vastutuslik tunnetus. “Ma ei saa öelda, et see oleks niisama.”

Seda, et Vanemuise lavale enam avangardsemad lavastused ei jõua, draamajuhi sõnul kartma ei pea. “Üks asi, millega ma olen viimasel ajal hästi palju tegelenud, on see, et mõtestada seda, milline on Vanemuise draamatrupi tulevik rahvusteatri nime all. Ja üks asi, mille me oleme oma loomenõukoguga sõnastanud ja mis on minu jaoks väga oluline, on see, et me ei muutuks rahvusteatrina liiga väärikaks,” lausus ta.

“Teatrina peame säilitama oma mängulisuse. Me peame säilitama selle, et meie lavastused räägivad ühiskonnas aktuaalsetel teemadel. Meie repertuaar peab olema mitmekesine. Ideaalis peaks meie repertuaarist leidma igaüks endale midagi. Mis tähendab seda, et mina arvan, et julgelt avangardistlikel asjadel on edaspidi Vanemuise repertuaaris kindlasti oma koht.”

Draamajuhina on Jonase peamine ülesanne mõtestada seda suunda, kuhu teatri draamatrupp liigub. “See tähendab seda, et ma koostan repertuaari, ma mõtlen nende teemade, nende lugude peale, mida me peaksime rääkima, mis on minu või meie trupi arvates praegusel hetkel ühiskonnas piisavalt aktuaalsed teemad, mis kajavad ühiskonnas vastu. Ma koostan truppi, ma tegelen erinevate jooksvate probleemidega,” avas ta.

Tanel Jonast võib pidada Vanemuise kasvandikuks, sest just seal asus ta pärast lavakunstikooli lõpetamist näitlejana tööle. Juhina soovib ta oma endistele lavapartneritele mõjuda inspireerivalt, mitte kasvatada autoriteeti läbi hirmu.

“Ma arvan, et autoriteeti ei saa tekitada. See kas on või ei ole. Ma loodan, et minu tegemised on meie trupi jaoks praegu sellised, et neil ei teki sellist küsimust, et kunagi me töötasime koos ja kallis sõber, kuidas sa nüüd niimoodi teed. Ma loodan, et minu mõtted ja tegemised on sellised, mis neid inspireerivad ja mis selles olukorras, kus meie suhted on nüüd natukene teistmoodi, me saame teineteist lugupidavalt hakkama,” sõnas ta.

Draamajuhina ei ole Jonas ka näitlemisest täielikult loobunud ning lavalauad kutsuvas teda endiselt. “Vist tuleb välja, et järgmisel hooajal saan isegi ka võimaluse. Mõnikord on veel mõni lavastaja, kes mind kutsub,” on ta ootusärev. “Mulle meeldib mängida ja kui mul on selleks võimalus, siis ma kasutan seda hea meelega.”

Loe edasi