Vandeadvokaat Heili Püümann kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos: “2025. aastal sai lõpu üks kaasus, kus vaieldi kohtus selle üle, kas Varbola vanade rannamoodustiste maastikukaitseala moodustamisel kehtestatud metsa majandamise piirangud on sealseid metsi arvestades sobilikud. Metsamaa omanikud otsustasid pöörduda uute piirangute vastu kohtusse põhjusel, et nende hinnangul oli tegemist “mugavuslahendusega”, millest ei ole kellelegi, sh ka loodusele, kasu.”
Antud piirkonnas oli metsakinnistu ka meie ettevõttel ning seetõttu käisime kohapeal vaatamas, kuidas rangemad piirangud meie tegevust mõjutavad.
Varbola rannamoodustiste ala on väga sarnane endise Vihterpalu metskonna Keibu poolsaare looalade õhukese mullastikuga paerähksele pinnasele, kus 1967. ja 1969. aasta tormid murdsid sadu hektareid metsa lagedaks. Tänu toonase metsaülema Aleksander Teesalu entusiasmile on need alad taas metsa all, sest seal tehti erinevatel meetoditel maapinna ettevalmistust, istutati männitaimi ja külvati männiseemet. Suurim töö oli aastatepikkune võitlus kastiku ja sarapuuga.
Töötasin Vihterpalu metsaülemana 1976–1983 ja nii jäi minulegi üht-teist neil aladel teha, peamiselt rappisime küll sarapuuvõsa, et see männinoorendikku ei lämmataks.
Lugenud Varbola rannamoodustiste maastikukaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja ning selle seletuskirja projekti, sai mulle päris selgeks, et planeeritud meetmed metsa uuenemist ei taga ning mõnekümne aasta pärast on metsadest saanud harvik, mille all on läbimatu sarapuu rägastik. Senised piirangud on olnud maaomanikule täiesti rahuldavad, et oma metsi jätkusuutlikult majandada. Väite tõestuseks on alad, kus mets on uuendatud.
Kutsusime korduvalt asjaga otseselt tegelevaid keskkonnaametnikke Varbolasse vaatama, et nad saaksid paberile kirjapandut looduses reaalselt näha, aga alati leiti põhjendus, et mitte tulla.
2020. aasta sügisel alustasime vaidlust keskkonnaametiga ja esitasime vastuväited Varbola vanade rannamoodustiste maastikukaitseala kaitse-eeskirja väljatöötamise kavatsustele. Palusime hinnata ja kaaluda, kas kavandatavad piirangud on Varbola eripära arvestades ikka õiged.
Tutvumata olukorraga kohapeal ning eirates ühe osapoole, maaomanike huve ja palveid, kinnitas valitsus 17. märtsil 2023 keskkonnaminister Madis Kallase isikus “Varbola rannamoodustiste maastikukaitseala moodustamise ja kaitse eeskirja”, mis jõustus sümboolsel kuupäeval, 1. aprillil 2023. Maaomanikest sõideti lihtsalt üle.
Olles veendunud selles, et oleme õigel teel, pöördusime hagiga Tallinna halduskohtusse.
Ajas tagasi
Vaatame nüüd kõne all oleva piirkonna lugu.
Rahvusarhiivi materjalidest leiame antud ala kohta 19. sajandi teisel poolel dateeritud kaardi saksakeelse märkega Wald (eesti k – mets).
1899. aasta 25. aprillist kuni 15. oktoobrini väldanud välitöödel koostatud Tsaariarmee kaardil näeme samal alal sadade hektarite ulatuses praegusel kaitsealal tingmärke, mis tähistavad siin laiutanud hiiglaslikku lageraie ala. Varbola linnusest ida pool on kaardil märgitud vastavate tingmärkide keskele kirillitsas sõna Кяннукюля ehk siis Kännuküla.
Kuna ka tsaariaegses Eestis kehtisid metsade majandamisel ranged reeglid, pidi sadade hektarite suuruste lageraielankide tegemise loa saamiseks olema mõjuv põhjus. Võimalik, et neis puistutes tekkis massiline üraskirüüste, juurepessu kahjustus või murdis metsa torm.
Loo juures on tähtsaim küsimus, kuidas said seal peale lageraiet hakata kasvama okasmetsad, mida nüüd riik maastikukaitseala loomisega soovib kaitsta ilma, et sarapuu oleks neid lämmatanud.
Üks võimalik seletus on karjatamine. Vaesel pinnasel söövad koduloomad enam-vähem kõik ära, välja arvatud okaspuu. Tõenäoliselt lubati talumeestel sarapuu hagu omale kütteks varuda. Pole kahtlust, et mõisnik ka männi ja kuuse seemet lasi külvata.
Nii olemegi jõudnud tänasesse päeva, mil enamus Varbola külje all kasvavaid metsi on enam-vähem ühevanused, umbes 120-aastased. Mänd saab seal veel aastakümneid hakkama, kuid enamus kuuskedest on nüüdseks jõudnud oma vanuse ülempiirile, olles pealegi pea kõik neist juurepessust nakatunud.
Järeldused
Kaotasime vaidluse Tallinna halduskohtus. Soovisime jätkata võitlust Tallinna ringkonnakohtus, kuid ka viimane jättis meie apellatsioonikaebuse rahuldamata.
Tallinna ringkonnakohus (Haldusasi 3-23-98 31.10.2025) viitab Tallinna halduskohtu kohtuotsusele (ringkonnakohtu otsus p 4.13), et “kuigi kaitse-eeskirjaga kehtestatud uute võimalustega (sic!) metsa majandamine on varasemaga võrreldes piiratum, siis ei pea prevaleerima maaomaniku soov teenida tulu looduse arvelt.” Siit saame järeldada, et kohtu arvates peaks just maaomaniku arvelt teostatama looduskaitset.
Selle väite kinnituseks toon ära ringkonnakohtu otsuse punkti 4.11:
“Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur J. Aosaare ekspertarvamus ja Eesti Maaülikooli ekspertarvamus lähtuvad mitte looduskaitselisest, vaid metsamajandamise vaatest. Need ei lükka ümber vastustaja järeldust, et Varbola rannamoodustiste maastikukaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks on pärast pikaaegset raiesurvet vajalik viia metsade majandamine tasemele, mis matkiks looduslikke protsesse.”
Kohus käsitleb selgelt metsade majandamist ja looduskaitset vastanditena, mitte sama eesmärgi kahe külje või osana ning on selgelt väljendanud, kelle poole juba ette valinud, ilma et oleks paikvaatlust korraldanud.
Ringkonnakohtu otsuse p 4.6 väidab kohus, et “põhjusi ei pea esitama kõikvõimalike asjaolude kohta, kuna, Vastustaja (loe keskkonnaamet) selgitas, et 0,5 ha suurune lageraie matkib looduslikku häilu (tegemist on ligikaudu ühe puu pikkuse lageda alaga).”
Siia ongi vaidluse koer maetud. Selgitan.
Vaatame, millised saavad olema need looduslikud protsessid 0,5 hektari suurustel looduslikku häilu matkivatel lageraie lankidel, kus kohus nõustus keskkonnaametiga, et selline maa-ala on maksimaalselt sarnane looduslikule arengule.
Tulenevalt kohapealsetest tingimustest ei uuene sellise suurusega häilud looduslikult. Esmaseks takistuseks on kastik, mis hakkab pisutki valgust saades lagendikel vohama, muutub domineerivaks ja tõrjub loodulikus konkurentsis teised taimed. Metsapuude tõusmed kastiku kõrval välja kasvada ei suuda.
Veidi suuremates häiludes ja hõrenenud metsa all võtab võimust sarapuu, mis enamuse lehtpuude ja männi taimed mõne aasta jooksul suretab. Kuusk siiski vindub, kuid paarikümne aastaga saavutab ta vaevalt paari meetri kõrguse, kui sedagi. Ka varjulembesel paakspuul on uue metsapõlve looduslikul kujunemisel oma negatiivne roll. Praegustes looduslikult tekkinud häiludes metsa elujõuline järelkasv praktiliselt puudub.
Põhjamaades ja eriti väheviljakatel muldadel, nagu ka Varbolas, ei suuda uued puud edukalt kasvama hakata, kui naabruses on vanad puud. Vanade puude juurestik võtab endale mulla toitained ja põuasel perioodil ka vee. Kuigi valgust võib olla piisavalt, ei lase vanade puude juurkonkurents uutel puudel kasvama hakata, mõju ulatub vaesel pinnasel isegi kümne meetri kaugusele vanadest puudest või vanametsa servast. Seda kinnitavad põhjamaade teadlaste uuringud1 ja ka Eesti Maaülikoolis kaitstud magistritööd2.
Eeldan, et kui EMÜ teadur Jürgen Aosaare ekspertarvamusest oleks soovitud aru saada see mõttega läbi lugedes ning kui keskkonnaameti vastutavad inimesed oleksid kohapeale tulnud olukorda seirama, oleks ehk maaomanikega nõustutud.
Tallinna ringkonnakohtu kokkuvõttes viidati keskkonnaameti seisukohale, et aastatel 2001–2021 on Varbola rannamoodustiste maastikukaitse alal kadunud 26 protsenti metsa pindalast ning sellele tuginedes tehti järeldus: “Sama intensiivsusega metsa majandamist jätkates on 60 aasta pärast kaitseala valdavalt lage”.
Selline interpretatsioon on meelevaldne, sest tegemist ei ole raadamisega. Kui metsaspetsialisti ekspertarvamus oleks mõttega läbi loetud, poleks sellist kõmumeediale omast emotsioonipõhist käsitlust otsusesse sisse kirjutatud.
Keskkonnaamet arvutas “metsakadu” World Forest Map & Tree Cover Change Data‘t kasutades. Tuleb välja, et Varbola metsaseisund otsustati satelliidipildi põhjal.
Sama kaitseala 1973. aasta aerofotol on näha 3,5 hektari suurune lageraieala. Praegu kasvab seal 1,7 ha 65-aastane kuusik ja 1,6 ha 62-aastane männik. Vaevalt leidub kedagi, kes kohapeal nende alade kohta väidab, et tegemist ei ole metsaga. See on piirkond, mille erilise mullastikuga alal tolleaegne Varbola metsaülem Osvald Lauter metsade uuendamist katsetas. Tulemused on näha ja neist saab järeldada, kuidas siinseid metsi jätkusuutlikult majandada.
Igal puul on oma tervelt elatud aeg ja ükskord ta sureb. Ja kui puud on metsas ühevanused, siis tabab see saatus lühikese perioodi jooksul kogu metsa. Nii ka Varbolas. 26 protsendi suuruse lageda asemel näeme enamusel aladel noort metsa ja seda, kuidas vanade piirangutingimuste järgi mets uueneb. Tulevaste põlvede jaoks saab see juba olema erivanuseline kooslus. Ja need metsad on kevadeti linnulaulu täis nagu muistegi.
Metsandusega tegelevatel ametnikel võiks olla veidigi ettekujutust sellest, et mets on dünaamiline, ajas muutuv kooslus ning näiteks 30 aasta pärast on praegune 120-aastane mets hoopis teistsugune. Võime üsna kindlalt väita, et Varbolas kasvab 60 aasta pärast mets seal, kus on praegused uuenenud raielangid ja noorendikud, mujal aga saab olema valdavalt üksikute puudega sarapuurägastik.
Kaalusime riigikohtusse minekut, aga ei läinud. Ah, et miks? Usk, et kohus antud valdkonnas tõde ja õigust tahab leida, on kadunud.
Riigikohtusse on mõtet minna siis, kui metsanduse valdkonnas lahendit otsides võetakse keskkonnajuristide, ökoloogide ja semiootikute arvamuse kõrval arvesse ka metsandusvaldkonna teadlaste seisukohti ja kogemusi. Neid, mis põhinevad soovmõtlemise asemel enam kui saja-aastasel akadeemilisel metsandusharidusel. Enamus meie kaitstavast riigimetsast koos seal elavate haruldaste liikidega on just selles vaimus kasvatatud.
1 Martin Tishler, Tea Tullus, Arvo Tullus, Andres Jäärats, Reimo Lutter, Tomas Lundmark & Hardi Tullus (2020) Effects of shelterwood method and plant stock type on the early growth and survival of pine seedlings in regeneration stands under hemiboreal conditions, Scandinavian Journal of Forest Research, 35:1-2, 85-95
2 Erik Rist, Turberaied Uulu-Rannametsa luitemännikutes Tartu 2017.