Mari Männa ja Maria Eriksoni ühisnäitus lähtub materjalist kui aktiivsest osalisest vormi kujunemises. Haprus ja õrnus määravad siin tööviisi: teosed sünnivad pragunemisest, murdumisest ja hoolest. Deformatsioon ja jälje tekkimine ei ole kõrvalekalded ega ebaõnnestumised, vaid protsess, mille kaudu materjal mäletab, muutub ja kujundab omaenda rütmi.

“”Haavatav jäljend” käsitleb viljakust laiemalt kui bioloogilise või sooliselt piiritletud mõistena. Viljakus on siin eksistentsiaalne seisund: võime muutuda, olla vastuvõtlik ja püsida ebakindluses. Näitus kutsub vaatajat kogema haprust ja õrnust mitte nõrkuse, vaid elujõu ja uuenemise allikana ning osadust kehalis-tsüklilise elukäsitusega,” selgitas kuraator Madli Ljutjuk.

Esimest korda koos töötavad kunstnikud vaatlevad sama küsimust eri suundadest. Männa teostes avaldub tegijate sõnul koorumise loogika: hingestatud maailm sünnib lagunemisest ja üleminekuseisunditest, kus elu pole veel oma lõplikku kehastust leidnud. Erikson alustab aga haavast – hetkest, kui pind avatakse ja on sunnitud mäletama. Kummalgi ei ole vorm lõpptulemus, vaid ajutine seisund: midagi, mis on alles kujunemas. 

Näituse taustal on maailm, kus kindlad piirid on hajumas. Inimene ei ole enam keskpunkt, vaid üks osaline eluvormide põimunud võrgustikus. Sellises maailmas muutub viljakus vastuvõtlikkuseks – võimeks jääda avatuks ka siis, kui tulemus pole ette teada.

Näitus jääb avatuks 5. aprillini 2026