Miks te arvate, et ainult teil on õigus, küsib vihane netitroll konservatiivilt. Aga miks teie arvate, et ainult teil on õigus, võiks konservatiiv temalt vastu küsida. Kes otsustab, kummal on tegelikult õigus?
Konservatiiv ütleb, et õigus on konservatiivil, liberaal ütleb, et õigus on liberaalil.
Alustaks sellest, et vaataks järele, kas nad räägivad tõtt või valetavad. Kas liberaalid on liberaalsed, nagu nad kuulutavad? Kas nad on sallivad? Ei ole ju? Nad lausa vihkavad konservatiive? Iial pole ükski liberaal kiitnud mitte ühtki konservatiivset mõtet? Iial ei ole nad soovinudki mingit kompromissi! Ainult sõimusõnu jätkub neil konservatiivide jaoks. Kus siin see “võrdne kohtlemine” on? Ja “erinevus rikastab”?
Õigus on sellel, kes räägib tõtt, kes vähemalt ise usub seda, mida ta räägib, kes on seda oma mõistuse ja südametunnistuse arukal vaekausil kaalunud. Kes on valmis selle eest vastutama. Ei maksa uskuda marionetti, kes kuulekalt kordab mingite ideoloogide või nukuliigutajate õpetatud usuartikleid, millesse ta ise ei usu. Kelle eesmärk on ilusate valede abiga kas endale või kellelegi teisele kasumit teenida.
Me oleme üks rahvas, üks perekond. Igal inimesel on omad tarkused ja on ka rumalused. Me peaksime kõik soovima, et meie tarkused üksteist täiendaksid ja valitseksid meie rumaluste üle, mitte vastupidi.
Tänapäeval nõutakse rumalusele ja valele suuremaid õigusi kui tarkusele ja tõele. See ongi meie aja suurim häda ja õnnetus.
Demokraatlikus vabariigis on inimesel õigus kritiseerida kellegi avalikku tegevust või esinemist, kui see mõjutab tervet ühiskonda. Ja kui see tegevus või esinemine on tema meelest vale, labane või koguni ühiskonnaohtlik.
Kas kriitika peab olema viisakas ja hellameelne? Et mitte kritiseeritavat solvata? Kas lollust ja alatust ja labasust ja reetmist ja valetamist ja ahnust ei tohi valusalt kritiseerida? Kas me oleme kohustatud tänapäeva liberaalses demokraatias kõiki halbu iseloomuomadusi sallima? Sel juhul ei tohiks ka liberaal konservatiivi solvata ja halvustada?
Viisakus võiks olla vajalik siis, kui on tegemist kellegi isikliku puudusega, mida väevõimuga ei suruta peale tervele ühiskonnale. Me ju lepime üksteise vigadega, kui neid ei võimendata üle terve ühiskonna.
Me ei lähe arvustama rahulikult laua taga raamatut lugevat inimest. Aga kui inimene läheb lasteaia lastele nilbet laulukest õpetama ja käsib neil näidata, kus on nende „nokud ja tussud”, (ja seda esinemist näidatakse televisiooni vahendusel nagu mingit kiiduväärset tegevust) – siis on igal pealtnägijal õigus välja öelda, mida ta sellisest isetegevusest arvab. Ükskõik mil viisil. Ja süüdistada võiks solvunud kritiseeritav pigem neid, kes tema ebaõnnestunud esinemist populaarses telesaates kõigile näitasid.
Äärmisel juhul võiks viisakalt korrale kutsuda neid, kes liiga ägedalt reageerisid, aga kiskuda neid kohtusse ja nõuda neilt „valuraha” – see on palju hullem kuritegu ja iseendale tekitatud mainekahju kui kellegi solvav epiteet kuskil sotsiaalmeedia kinnises grupis!
Aga meil selliste kuritegude eest ei karistata, karistatakse selliste kuritegude ohvreid. See on nii valus ülekohus, on lausa piinlik, et kohtusüsteemid seda alatut mängu kaasa mängivad. Ja riik annab sellise vägivalla eest vägivallaennetuse auhinna!
Konservatiivi kriitiline märkus liberaali kohta tähendab enamasti seda, et liberaali valed püütakse ümber tõlkida tavalisele inimesele mõistetavasse keelesse. Sest meil on erinevad narratiivid. Õigemini, väljamõeldud narratiiv on liberaalil, konservatiiv elab päris maailmas ja tajub ning ka peegeldab reaalsust enam-vähem adekvaatselt. Meil on erinevad keeled ja erinevad pildid, mida me vaatame ja kirjeldame. Nii väikesed kui suured.
Inimene lähtub oma hinnangutes oma isiklikust väärtussüsteemist. Miski on talle püha ja oluline, – kui seda temalt tahetakse ära võtta või seda räigelt mõnitatakse, siis ta saab haiget. Tõsi, ta võib vihastuda ja mõnitajale halvasti öelda.
Väärtussüsteemi olemasolu ja austamine on arenenud inimese tunnus. Ristiinimesele tähendab see Jumala seadusi ja ilmselt ka mingit ideaali, mida ta peab väärtuslikuks, mille poole ta oma elus püüab liikuda, ja mida ta igatseb ka maailmas näha.
Normaalne inimene tahab areneda elu jooksul paremaks, targemaks, ilusamaks, tugevamaks, lähemale oma ideaalile, mis elab kuskil tema unistustes või alateadvuses. Rumal inimene elab lodevalt oma instinktides ja õpib ära ainult edukaks karjääriks või tema ihade rahuldamiseks vajalikud vormelid ja süsteemid. Kuuletub kriitikata valitsevale ideoloogiale, mis talle mõnusat elu tõotab.
Milline on meie reaalsus – me näeme ja tajume ju maailma erinevalt?
Oleneb sellest, mida keegi vaatab ja mida näeb, millele tähelepanu pöörab, ja kuidas ta seda tõlgendab. Missuguseid teooriaid maailma kohta ta usub.
Alati näeme reaalsusest mingit osa, me ei tarvitse näha tervikut, me võime seda ehk ainult aimata, me võime tajuda, missugune võib olla mingi järsu muudatuse mõju ühiskonna vaimsele või ühiskondlikule kliimale. Sageli ütleb meie intuitsioon või alateadvus või südametunnistus meile rohkem kui kainelt kaalutlev mõistus, mis on paraku üsna mõjutatav.
Öeldakse: tuleks vaadata suurt pilti – see ei ole õige väljend.
Meil on vaja näha TERVIKPILTI. Lahtiste silmadega, ilma ideoloogilise loorita!
Suur pilt võib olla lihtsalt suurendus väiksest, mis vaid võimendab seda, mis on väiksel pildil, ka suurel pildil võib ju olla vaid mingi väike osa või tükike maailmast või mingist nähtusest. Seda suurendades näeme seda tükikest suuremalt ja veel enam jääb selle varju tervikpilt.
Kas me elamegi nendes narratiivide tükikestes? Suurendame ja vähendame neid, kuidas parajasti vaja?
Kas tänapäeva nutiajastu inimese aju ei olegi enam suuteline tegema faktidest järeldusi, adekvaatselt nägema ja arukalt analüüsima reaalseid nähtusi ja tegevusi?
Nutikad on tänapäeval igasugu seadmed ja aparaadid, isegi linnad ja majad, aga mitte enam inimesed. Inimesed on ära nüristatud, reaalsusest äralõigatud, allutatud kohustuslikele ideoloogilistele elumudelitele. Rumalatele, omavahel vastandlikele narratiividele. Uputatud labasesse meelelahutusse.
Konservatiivid on nagu värske õhk, mis laudadega kinnilöödud ukse pragudest meie umbsesse eluruumi sisse imbub. Hea, et seda õhku ikka veel on. Ja uksepragusid.
Malle Pärn
