Aina sagedamini tekib mõte, et kes meil riiki juhib.
Tavaliselt peaks olema selleks valitsuse juht, peaminister, aga tema on end algusest peale taandanud viimasest kui ühest tõsisemast teemast või olukorrast.
Kui temalt küsitakse, kes ühes või teises valdkonnas tekkinud probleemi eest vastutab, siis vastab Michal kas et tema teise ministeeriumi alasse ei sekku või siis tõlgendab elementaarset vastutuse nõudmist sooviga kedagi karistada, nagu nüüdki hasartmängumaksu “näpukaga”.
Tema ei tea, kes see ametnik on, kes “apsaka” tegi ja see polegi oluline. Mida te nüüd tahate, paneme selle ametniku näo ja nime ajalehe esikaanele?!
Ei, ei taha!
Vaja on välja selgitada sündmuste ahel, kuidas selline asi juhtuda sai, et 27 miljonit jääb riigieelarvesse laekumata ja tõepoolest, see, kelle süül seesugune olukord tekkis, peab võtma poliitilise vastutuse, panema oma ameti maha.
Küsimusi tekitab aga ka nt välisminister Tsahkna tegevus. Mis ajast käib välisminister mööda ilma ringi ja lubab Eesti sõdureid kuhugi saata, antud juhul siis Gröönimaale?
Eesti sõdurite viimist või lubamist oleks kohane kommenteerida kaitseministril, vastava otsuse saab üdse langetada vaid Riigikogu.
Ükskõik kuhu Euroopas minna, kui jutt läheb poliitikale, siis esimese asjana naerdakse meie kõrge välispoliitikaesindaja Kaja Kallase üle, sama saatus on ammu tabanud Eesti välisministrit.
Cheers Kallas, cheers Tsahkna!
Aga tulles tagasi Eesti riigi juhtimise juurde, siis kuigi Reformierakonnale kuuluvad kõik nö kaalukamad ministeeriumid, siis tegelik jõupositsioon on vaieldamatult 2% toetusega Eesti 200 käes.
Välisminister näib juhtivat nii Kaitseministeeriumit, ärbeldes, kuhu riiki me oma poisse saadame, aga ka Siseministeeriumit, lubades kõik rohelised mehikesed maha kõmmutada, kui need üle piiri peaks tulema.
Siseminister Taro on keskendunud Eesti inimeste igapäevase jälgimissüsteemi väljaehitamisele.
Haridusminister Kristina Kallas esineb aegajalt ka rahandusministrina, rääkides kui roppu moodi meil raha on.
Terras juhib metssigade poegimise kõrval piiride ülest transporti nii, et meie lapsed ja pensionärid doteerigu oma piletirahaga ka lätlaste rongiliine.
Pakosta tassib süle ja seljaga vägistajaid ja mõrvareid Tartusse ja siingi ei käi kellelgi jõud kahesajalasest üle.
Parlamendis suruti läbi kahe täiesti nähtamatu saadiku Tanel Teini ja Kadri Tali hasartmänguseadus. Võrklaev küll kurtis, et aasta halveim seadus, aga hääletas ise koos koalitsiooniga poolt ikka. Muidu oleks valitsus kukkunud!
Ja hoidku selle eest.
Midagi pole teha, valitsus ja kogu riik on Eesti 200 pantvangis. Nii uskumatuna kui see kõlab meie riiki juhib partei, kellele on valijate poolt antud hindeks üks! Isegi mitte kaks, vaid üks!
Eeva Helme,
EKRE poliitik
