Pierre Molinier

Pierre Molinier
Sünninimi Pierre Molinier
Sündinud 12. aprill 1900
Agen, Prantsusmaa
Surnud 3. märts 1976 (75-aastaselt)
Bordeaux, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunst, fotograafia, luule

Pierre Molinier (13. aprill 1900 Agen, Prantsusmaa – 3. märts 1976 Bordeaux, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik ja fotograaf.

Molinier on tuntud eelkõige erootilise sisuga piltide ja fotomontaažide poolest, kus ta eksperimenteerib seksuaalsuse, androgüünsuse ja fetišismiga. Ta looming mõjutas 1970. aastate alguse Euroopa ja Põhja-Ameerika kehakunstnikke ning on hinnatud ka tänapäeva kunstnike, kriitikute ja kunstikogujate seas.

Elu- ja loometee

Pierre Molinier' isa oli maaler ning marmor- ja puitimitatsioonidele spetsialiseerunud siseviimistleja ning ema õmbleja. Alghariduse omandas ta Ageni katoliiklikus koolis, kuid mitte jesuiitide käe all, nagu ta hilisemas elus väitis. 13-aastaselt alustas ta õpipoisina tööd isa juures ning osales õhtukursustel Ageni joonistuskoolis (École Municipale de Dessin d’Agen).[1][2] Juba lapsepõlves kujunes tal välja komme iseend ja oma pereliikmeid maalida ja pildistada.[3]

Molinier kasvas üles naiste keskel.[1] Oma seksuaalsuse avastas ta varakult: enda sõnul oli ta juba 3. eluaastast huvitatud naiste jalgadest, 10-aastaselt armastas ta silitada oma õe jalgu ning 13-aastaselt kaotas süütuse prostituudile, kes pärast seda pikka aega ta armuke oli.[3] 1918. aastal suri Molinier’ noorem õde Julienne[4], kellesse ta oli kaua olnud armunud. Molinier pildistas õde tema surivoodil.[1] Hiljem on ta seda sündmust meenutades öelnud: "Isegi surnuna oli ta ilus! Ma ejakuleerisin ta kõhule ja ristimiskleidile, mida ta kandis. Ta võttis endaga parima minust!"[3] Kuigi seda väidet pole võimalik kontrollida, demonstreerib see selgelt Molinier’ sundmõtteid ja impulsse, mis hakkasid kujundama ta kunstiloome ainest: seks ja surm, maskuliinsus ja feminiinsus, rüvetus ja travestia, esinemine ja selle dokumentatsioon.[4] Pärast õe surma asus ta otsima androgüünset identiteeti – teemat, mis jäi korduma ta elus ja loomingus,[1][2] näiteks hakkas naiseks riietatuna käima tantsuõhtutel. Samal ajal sündis tal tütar Monique, kelle ta väidetavalt 20 aastat hiljem Bordeaux’st üles leidis ja armukeseks võttis.[3]

1918. aastal kolis Molinier Bordeaux’sse. 1919. aastal tegi ta seal algust oma maalriäriga. Äritegemise katkestas kaheaastane sõjaväeteenistus (1920–1922), mille järel viibis ta lühikest aega Pariisis, kus külastas sageli muuseume.[1] 1920. aastate keskpaigas Molinier abiellus ning sündisid tütar Françoise ja poeg Jacques. Molinier pidas armukesi, keda ta koju kutsus, kuigi ta abikaasa oli armukade. Koduseid pingeid suurendas veelgi ta vahekord oma tütrega, kellesse ta enda sõnul oli armunud.[3]

Loomingulise õitsengu algus

Pierre Molinier’ maalide esiknäitus toimus 1927. aastal Bordeaux’s. 1951. aastani esitles ta igal aastal oma maale Bordeaux’ salongides. 1928. aastal olid ta maalid välja pandud ühingu Société Nationale des Beaux-Artsi aastanäitusel Pariisis. Samal aastal rajas ta koos mitme teise maalikunstnikuga rühmituse Société des Artistes Indépendants Bordelais.[1][2]

1940. aastal mobiliseeriti Molinier sanitarina Teise maailmasõtta. Samal aastal langes ta Prantsusmaale sisse tungivate sakslaste kätte vangi. Demobilisatsiooni järel leidis Molinier koos perega ajutise varjupaiga Bordeaux’ lähedal.

1940. aastaid iseloomustab surmatemaatika, mille taganttõukajaks võib pidada ta isa 1944. aastal ravimite üledoseerimisega tehtud enesetappu.[1][2] 1949. aastal jättis Molinier’ naine, kes oli väsinud mehe provokatiivsest käitumisest ja truudusetusest, ta maha. Järgmisel aastal ehitas ta "enneaegse haua", millele asetas musta risti graveeringuga: "Siin lebab / Pierre MOLINIER / Sündinud 13. aprillil 1900, surnud millalgi 1950. aastal / Ta oli moraalitu mees / Ta oli selle üle uhke ja kiitles sellega / Tema eest ei ole vaja palvetada."[1][2] Fiktsionaalse surma temaatikat[3] jätkas Molinier fotoseerias: ta poseeris oma ateljees kui ristilöödu ja vabasurma läinu ning korteris oma "surivoodil".[1][2]

1951. aasta tähistas pöördepunkti Molinier’ kunstnikukarjääris: ta katkestas sidemed Société des Artistes Indépendants Bordelais’ga pärast näitusel toimunud skandaali, mille oli põhjustanud ta maal "Suur lahing" (Le Grand combat, 1951)[1][2], millel ta enda kirjelduse järgi kujutab suguakte. Molinier süüdistas endisi sõpru selles, et nad on pühapäevamaalijad, õhku täis ja piiratud.[3]

1952. aastal võttis Molinier ühendust prantsuse romaanikirjaniku ja kunstikoguja André Malraux’ga, et ta aitaks tal taas Pariisis maale eksponeerida. Samal aastal lahkus ema eeskujul kodust ka ta tütar Françoise.[1][2]

Tihedad suhted Bretoni ja sürrealistidega

1955. aastal kirjutas Molinier kirjanikule ja sürrealistide liikumise juhile André Bretonile ning saatis talle portfoolio oma maalidest tehtud fotodega. Breton pidas töid maagilisteks ja vastas talle mitme entusiastliku kirjaga. 1956. aasta 27. jaanuarist 17. veebruarini olid Molinier’ maalid (18 teost) ning mõned joonistused välja pandud isikunäitusel Bretoni juhitud galeriis À l’Étoile Scellée Pariisis.[1][2] Näituse tarbeks koostati ka väike kataloog.

Sel perioodil kohtus Molinier mitme kuulsa sürrealistiga, teiste seas Hans Bellmeri, Max Ernsti, Man Ray[3], Clovis Trouille’, Gérard Lattier’ ja Joyce Mansouriga.[1][2] Ta fotomontaažid ilmusid sürrealistide trükistes[3] (sealhulgas tegi ta kaastööd ajakirjale Le Surréalisme, Même[1][2]), mis veelgi enam ta mainet edendasid.[3]

1962. aasta suvel saabus Bordeaux’sse filmivõtetele sürrealist Raymond Borde, et teha "Molinier", millest kujunes austusavaldus maalikunstniku maailmale. Lühendamata versiooni privaatlinastused toimusid 1964. aastal ja tsenseeritud versiooni avalik esilinastus 1966. aastal.[2]

Kümme aastat lähedast sõprussuhet André Bretoniga lõppes järsult, kui Molinier esitles maali "Oh! Maarja ... Jumalaema" (Oh! Marie ... Mère de Dieu, 1965).[3] Maalil on kujutatud kaht naist, kes rüvetavad seksuaalselt ristilöödud hermafrodiitset Jeesust. Breton keeldus seda 1965. aastal sürrealistide rahvusvahelisele näitusele välja panemast.[1]

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses tekitas furoori ka Molinier’ eraelu. 1957. aastal ostis Molinier oma vallastütrele Monique’ile, kes oli üldtuntud prostituut, Bordeaux’ lähedale hämara baari The Texas-Bar. Kolm aastat hiljem pani ta toime vägivallateo, rünnates temast lahus elavat abikaasat nende suvekodus, mida naine aeg-ajalt külastas: Molinier oli abikaasat raevukalt löönud ja tulistanud oma nõo pea kohal püstolist. Mõlema teo eest kandis ta kuu aega vanglakaristust. 1961. aastal mõisteti Molinier’lt kallaletungi eest välja trahv ja kahjutasu ning tema naisele anti luba abielu lahutada.[1][2]

Erootilisuse teema esiletõus

Tugeva erootilise tooniga fotode tegemist alustas Molinier 1956. aastal.[1][2] 1960. aastal loobus ta maalriärist, et pühenduda täielikult kunstile.[1][2] Tema looming sai üha intensiivsema erootilisuse värvingu, muuseas segas ta sümboolselt oma spermat värvipigmentidega.[1]

1964. aasta mais kirjutas Molinier erootilise romaani "Emmanuelle" autorile Emmanuelle Arsanile ning kohtus temaga sama aasta detsembris Pariisis. Nad jäid aastateks kirglikku kirjavahetusse ning Molinier kujutas teda mitmes oma teoses. Nende järgmine kokkusaamine toimus 1967. aasta kevadel Bordeaux’s.[1][2]

1965. aastal filmis Molinier autoportreelise lühifilmi "Meie jalad ja jalad" (Mes jambes et Jambes). Samast aastast pärineb ta kurikuulus visiitkaart, millel kujutatakse teda sooritamas auto-fellaatiot, mille saavutamiseks kulus ta enda kinnitusel kaks aastat, abistatuna metallkonstruktsioonist, mida kasutavad joogid. "Ma veetsin 18 päeva söömata midagi muud kui mu enda sperma," on Molinier väitnud.[3]

1966. aastal hakkas kuju võtma Molinier’ plaan anda välja fotomontaažide album "Šamaan ja ta looming" (Le Chaman et ses créatures). Prantsuse kirjanikul Roland Villeneuve’il paluti kirjutada eessõna. Paljud kirjastajad loobusid albumi trükkimisest ning see avaldati viimaks alles 1995. aastal.[1][2][5]

Iseäranis pöördeline kirjavahetus oli Molinier’l Austria kunstiajaloolase Peter Gorseniga, mis viis tema kohtumiseni sakslasest sadomasohhisti ning jalgade ja kingade fetišisti Hanel Koeckiga 1967. aasta detsembris. Sellest kokkusaamisest algas pikaajaline ning kirglik korrespondents. Koeck külastas mitmel korral Molinier’d ning temast sai ta paljude maalide ja fotomontaažide modell.[1][2] Samal aastal alustas Molinier noor sõber ning modell Jean-Pierre Bouyxou lühifilmi "Satan bouche un coin" võtetega. Molinier esineb selles lühistseenidest koosnevas teoses oma fetišistlikus riietuses.[2]

Molinier’ enda kinnitusel andis ta 1969. aastal korralduse oma isa surnukeha ekshumatsiooniks. Ta hoiustas isa luid väikeses kirstukujulises puukarbis.[1][2]

Jean-Jacques Pauvert avaldas samal aastal Molinier’ maalide kogumiku "Molinier". 1972. aastal ilmus Münchenis Peter Gorseni koostatud album "Pierre Molinier, lui-même" kunstniku fotodest ning fotomontaažidest. 1975. aasta märtsi lõpul külastas Gorsen esimest ja ainukest korda Molinier’d, teda saatis Koeck.[1][2]

1966. aastast (või veidi varem) hakkas Molinier vastu võtma arvukaid külalisi. Tavaliselt olid need 20–25-aastased mehed ja naised, keda ta pildistas transvestiitidena ja/või erootilistes rituaalides osalejatena.[3] 1975. aasta märtsis tegi ta rea ülesvõtteid naisterõivastesse riietatud noorest šveitsi maalikunstnikust Luciano Castellist ning sündsusetuse temaatikaga fotoseeria "L’Indénce" Bordeaux’ ikonoklastilisest kunstnikust ja oma lähedasest sõbrast Thierry Agullost. Viimased portreed, seeria "Thérèse Agullo" tegi Molinier 1976. aasta veebruari lõpul Agullost transvestiidina, jätkates sellega androgüünsuse temaatikat.[1][2]

Pierre Molinier lõpetas elu enesetapuga 3. märtsil 1976 oma kodus Bordeaux’s. Ta on maetud Bordeaux’ kalmistule.

Muu looming

Maalikunst

Loometee alguses keskendus Pierre Molinier maastikumaalile, mida iseloomustasid fovistlikud ja impressionistlikud jooned.[6]

1920. aastatel hakkas ta katsetama sümbolistlike, postimpressionistlike ja abstraktsete kompositsioonidega; sealt arenesid 1930. aastatel välja erootilised ja esoteerilised maalid naistest. See vormimäng kestis ta loomingus aastani 1974.[7]

Looming oksjonitel

Maalid

Oksjoni aeg ja kohtTeose pealkiri ja valmimisaegHind eurodes
17.06.2000 PariisLes amoureuses angoissées, 196290 402
08.06.2005 PariisPetit bec – L’œuf d’amour, 196258 000
18.02.1990 PariisLe grand combat, 195142 685
15.04.2003 PariisComtesse Midralgar, 195032 000
15.04.2003 PariisSuccube, 195232 000

Fotod

Oksjoni aeg ja kohtTeose pealkiri ja valmimisaegHind eurodes
05.04.2000 New YorkP. Molinier sur son lit de mort, 19603639
06.10.1995 New YorkAutoportrait, 19702606
02.10.2001 New YorkAutoportrait érotique, u 19652185
19.12.2000 PariisLe fétiche amoureux, u 19651829
18.04.1996 New YorkL’artiste en travesti, 19601783

Fotomontaažid

Oksjoni aeg ja kohtTeose pealkiri ja valmimisaegHind eurodes
21.05.2008 PariisLe chaman, u 196816 450
17.12.2007 PariisLe chaman, u 196811 045
17.05.2006 PariisLe chaman, u 19687500
09.06.2001 PariisLe stylite, 1968–19707317
06.08.2005 PariisLe chaman, u 19687200

Joonistused

Oksjoni aeg ja kohtTeose pealkiri ja valmimisaegHind eurodes
30.03.2008 PariisPealkirjastamata9695
30.03.2008 PariisLes amoureuses angoissées, u 19628345
09.06.2001 PariisFemme nue debout, 19557622
27.10.1980 PariisLe réveil de l’ange, 1960838
23.11.1997 PariisVisage de femme, u 1930838

Molinier filmides

Molinier mõju

  • Ameerika performance-kunstniku Ron Athey sõnul on ta oma teose "Solar Anus" loomiseks ammutanud inspiratsiooni Georges Bataille’ 1931. aasta esseest ja Pierre Molinier’ tegevusfotograafiast.[8]
  • Saksa kehakunstniku Matthias Herrmanni loomingus on Molinier’st inspireeritud seksuaalset provokatiivsust ning temagi on käsitlenud kunstis seksuaalsuse kujutamise piire.[9]
  • Saksa kehakunstniku Jürgen Klauke loomingut on mõjutanud Molinier’ feminiinse mehe / maskuliinse naise mäng, mille ilmsemaid mõjutusi võib leida ta 1973/74. aasta punase seeria fotodelt.[10]
  • Prantsuse filmilavastaja Gaspar Noé on öelnud, et hindab sügavalt Molinier’ värvikat isikut ja loomingut.[11]
  • Jaapani fotograafi Nobuyoshi Araki loomingust leiab palju Molinier’ mõjutusi.[11]
  • Vastuolulise kuulsusega Ameerika fotograaf Robert Mapplethorpe on oma loomingus mõjutusi saanud Molinier’ erootilisuse, fetišismi ja seksuaalsete võimumängude teemast.[11]
  • Fetišifotograaf Antone Pavlov peab Molinier’d oma loomingu suureks mõjutajaks.[12]
  • Cindy Shermanni mängib oma loomingus, eriti ta endast tehtud portreefotodes soo ja identiteedi temaatikaga fotograafias.[11]
  • Prantsuse moelooja Jean-Paul Gaultier on Molinier’ pärandist saanud oma kollektsioonide loomiseks inspiratsiooni.[11]

Viited

aeg = 28. aprill 2010 | vaadatud= 17. mail 2010 }}\n{{netiviide | url = http://en.citizendium.org/wiki/Pierre_Molinier | pealkiri = Pierre Molinier | täpsustus = Biography | väljaanne = Citizendium | aeg = 24. märts 2010 | väljaandja = Steadfast Networks | vaadatud = 17. mail 2010 }}\n{{netiviide | url = https://enseignedesoudin.com/artistes/pierre-molinier/ | pealkiri = Pierre Molinier | täpsustus = Biographie | väljaanne = A l’Enseigne des Oudin | vaadatud = 17. mail 2010 }}\nMark Alice Durant (1998). ''Lost (and found) in a masquerade: the photographs of Pierre Molinier. The Passionate Camera: Photography and bodies of desire'' (Edited by Deborah Bright). London: Routledge.\nTherese Lichtenstein (1996). ''Private Spectacle''. ''Art in America'', no. 84."}},"i":0}}]}">
aeg = 28. aprill 2010 | vaadatud= 17. mail 2010 }}\n{{netiviide | url = http://en.citizendium.org/wiki/Pierre_Molinier | pealkiri = Pierre Molinier | täpsustus = Biography | väljaanne = Citizendium | aeg = 24. märts 2010 | väljaandja = Steadfast Networks | vaadatud = 17. mail 2010 }}\n{{netiviide | url = https://enseignedesoudin.com/artistes/pierre-molinier/ | pealkiri = Pierre Molinier | täpsustus = Biographie | väljaanne = A l’Enseigne des Oudin | vaadatud = 17. mail 2010 }}\nMark Alice Durant (1998). ''Lost (and found) in a masquerade: the photographs of Pierre Molinier. The Passionate Camera: Photography and bodies of desire'' (Edited by Deborah Bright). London: Routledge.\nTherese Lichtenstein (1996). ''Private Spectacle''. ''Art in America'', no. 84."}}">
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 "Biographie". Molinier-infos.chez.com. 28. aprill 2010. Vaadatud 17. mail 2010.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 "Pierre Molinier". Citizendium. Steadfast Networks. 24. märts 2010. Biography. Vaadatud 17. mail 2010.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Pierre Molinier". A l’Enseigne des Oudin. Biographie. Vaadatud 17. mail 2010.
  4. 1 2 Mark Alice Durant (1998). Lost (and found) in a masquerade: the photographs of Pierre Molinier. The Passionate Camera: Photography and bodies of desire (Edited by Deborah Bright). London: Routledge.
  5. ↑ Pierre Molinier (1995). Le chaman et ses créatures. William Blake Editions. ISBN 2841030334.
  6. ↑ "Pierre Molinier". Artnet. Vaadatud 3. veebruaril 2021.
  7. ↑ Therese Lichtenstein (1996). Private Spectacle. Art in America, no. 84.
  8. ↑ Ron Athey (19. märts 2015). "Ron Athey on the "Post-AIDS" Body". The Walker Art Center. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2021. Vaadatud 4. veebruaril 2021.
  9. ↑ "Exposition: Pierre Molinier: Jeux de miroirs, Musée des beaux-arts de Bordeaux, 23 septembre / 20 novembre 2005". Galerie La Mauvaise Réputation. Vaadatud 4. veebruaril 2021.
  10. ↑ Uwe M. Schneede. "Körper, Figur, Bild zu Jürgen Klaukes Fotografischem Werk". Juergenklauke.de. Vaadatud 4. veebruaril 2021.
  11. 1 2 3 4 5 Martha Kirszenbaum (29. aprill 2020). "The lone surrealist whose erotic art provokes to this day". CNN Style. Vaadatud 4. veebruaril 2021.
  12. ↑ "Antone Pavlov". Per Ölundi koduleht. Vaadatud 4. veebruaril 2021.

Välislingid

allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Pierre_Molinier