Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) juht Helmut Jänes kirjeldas, et õudusfilmidega toimub hetkel omamoodi renessanss. ,,Kinopublik on suuresti hästi noor ja mida rohkem pannakse õudusfilmidele vanusepiiranguid, seda rohkem noored neid tegelikult vaatama kipuvad,” selgitas ta. Tema sõnul tabavad režissöörid publiku vanuse väga hästi ära ning mõtlevadki filme  luues eelkõige nooremale põlvkonnale. Vanemale eale suunatud filme seevastu väga palju ei leia.

Sotsiaalmeedias võivad õudusfilmid välgukiirusel populaarseks saada. ,,Noored käivad kinos ja kirjutavad sellest Facebooki või Instagrami, sealt tulevad teised, kolmandad ja neljandad ning niimoodi see žanr lõpuks ree peal püsibki,” avas Jänes teemat. Tema sõnul võib seni, kuni film nooremale publikule korda läheb, žanri populaarsuses kindel olla.

Õudusfilm peab ennekõike olema huvitav ja tekitama inimeses küsimusi. “Film ei tohi anda liiga palju vastuseid kätte, vaid need vastused tuleb inimestel ise pärast filmi vaatamist leida,” selgitas Jänes. Filmitegijatel ei ole ka ühtset valemit inimeste hirmutamiseks, sest hirmu tekkimine sõltub igast inimesest endast. Mõne jaoks on õudne maailmas toimuv, kuid teise hirmu kujundab tema isiklik elu ja kogemused. “Nooremale publikule on õudsed enda läbielatud kogemused: koolivägivald ja kõik see, mis noori päevast päeva kummitab,” rääkis Jänes.

Hirmu ja õuduse tekkimise tagatoad

Tartu Ülikooli afektiivpsühholoogia professori Andero Uusbergi väitel tekib hirm siis, kui inimene arvab, et ta seisab silmitsi ohuga, mille üle tal puudub täielik kontroll. Varasem hirmutav kogemus võib panna inimest kartma sama asja ka edaspidi. 

Nii kujuneb inimesel välja pelgus millegi ees, mida tegelikult pole põhjust karta. Uusbergi sõnul on hirmu ja teiste tugevate emotsioonide ajal inimese siseorganid mobilisatsiooni seisundis – süda hakkab kiiremini lööma, hingamine läheb kiiremaks ja vererõhk võib tõusta. Hirmu tekitava filmi ajal ei ole tihti need reaktsioonid meie kontrolli all. 

Tallinna Ülikooli BFM-i nooremteaduri Larissa Barbosa Curi sõnul soovib inimene kogeda õudust või hirmu kontrollitud keskkonnas, näiteks filmi vaadates või mängu mängides. “Kuigi me teame, et see pole päris, ei pruugi meie aju sellest täielikult aru saada. Meie keha reageerib olukorrale nii, nagu see olekski tõeline,” kirjeldas Curi. Me otsime selliseid elamusi, et valmistuda võimalikuks kokkupuuteks ohtudega päriselus. 

Curi sõnul saab hirmu ja pinget tekitada erineval moel. Filmikunst ja rõhuasetused helikujunduses on kaks olulist elementi, mida võib pinge tekitamiseks ka teistes filmižanrites kasutada. “Oletame, et näidatakse laia plaani metsast. Kaadris on vaid lihtne ja puhas vaade puudele, kuid see püsib ekraanil väga kaua. Juba viie-kuue sekundi pärast hakkab aju küsima: miks mulle seda näidatakse? Mida ma siin õigupoolest nägema peaksin?” rääkis Curi. Nii hakkab pilk otsima võimalikku ohuallikat, sest kaader justkui vihjaks, et siin on midagi olulist, mida vaataja veel märganud ei ole.

Ekraanil peegelduvad ühiskonna hirmud

Helmut Jänese sõnul on õudusžanr teinud läbi palju murranguid. Sada aastat tagasi tekitasid inimestes õudu filmid, kus näidati esimest korda libahunte, vampiire ja muid taolisi elukaid. Saksamaa tummfilmide ajastul prooviti õudu tekitada mingil määral ka nende sündmustega, mis sakslasi pärast esimest maailmasõda kummitasid. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel hakkasid raketid kosmosesse lendama ehk ekraanidele ilmus palju filme, kus näidati tulnukaid.

Tema sõnul peegelduvad ka tänapäeva õudusfilmides ühiskondlikud ja poliitilised sündmused. Praegu nii Eesti kui Ameerika kinodes palju tähelepanu pälvinud filmides, nagu “Sundmõte” (“Obsession”) või “Tagatoad” (“Backrooms”), peegelduvad ühiskonnas toimuvad muutused ja inimeste hirmud. “Uudised sõjast, majanduslangusest ja koos sellega tekivad ju probleemid ka meie isiklikus elus,” selgitas Jänes. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli kursusel ”Publitsistika praktika”. Autorid on ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrandid Mirjam Loo, Kristel Veerus, Anette Ama, Matilda Touart ja Birgit Aljaste.