Hetlin jagas, et poolteist aastat tagasi saadud diagnoos muutis üleöö tema ja lähedaste elu ning sundis silmitsi seisma võimalusega, et lapsed võivad emast ilma jääda. Esimesed ohumärgid ei pannud Hetlinit aga haigust kahtlustama. Juba umbes pool aastat enne diagnoosi oli ta tundnud pidevat väsimust, kuid pidas seda pigem stressi ja pingelise töö tagajärjeks.

Kõik muutus ühel hommikul lihavõtete paiku, kui Hetlin tundis ootamatut vajadust oma rinda kontrollida. „Ärkasin üles ja mul oli peas mingi hääl, mis ütles, et katsu oma rinda. Ja avastasin sealt kanamuna-suuruse moodustise,“ meenutas ta saates.

Arsti juurde jõudis naine mõni nädal hiljem. Proove võeti nii rinnast kui ka lümfisõlmedest. Tulemused olid šokeerivad: tegemist polnud ühe, vaid kahe erineva vähivormiga. „Rinna sees oli kolmiknegatiivne rinnavähk ja rinna peal nahal oli põletikuline rinnavähk,“ avaldas Hetlin.

Diagnoos vapustas kogu perekonda. Hetlini abikaasa, ema ja lapsed pidid ühtäkki leppima teadmisega, et nende lähedane inimene seisab silmitsi eluohtliku haigusega. Eriti raske oli seda mõista lastel, kes olid veel väikesed ega osanud olukorra tõsidusega toime tulla.

„Nora oli kolmene, Elsa oli kuus, Maru oli 14 saanud. Siis Elsa karjatas, et issand jumal, sul on vähk, sa sured ära,“ meenutas Hetlin. Ka abikaasa ei suutnud esialgu uudist vastu võtta ning jäi diagnoosi kuuldes täiesti lukku.

Haigus ei mõjutanud üksnes Hetlini tervist. Keemiaravi ja teiste raviprotseduuride tagajärjel muutus tema välimus sedavõrd, et sellega oli raske harjuda nii temal endal kui ka lastel. „Mu minapilt on ikka veel sassis. Ma ei tunne ikka veel seda inimest ära, kes mulle peeglist otsa vaatab, sest see ei ole mina, see on keegi teine. Paistes ja kiilakas peletis,“ kirjeldas ta oma tundeid.

Hetlini ema, kes elas Eestis, ei suutnud taluda mõtet, et tütar peab kaugel Portugalis oma elu eest võitlema. Ta sõitis tütrele appi, et olla tema kõrval ajal, mil igapäevasedki toimingud muutusid üha keerulisemaks. Ühel hetkel ei olnud tal enam jõudu isegi trepist käia ning ta tuli viia magamistoast alumisele korrusele külalistetuppa. „See kõik oli kuidagi nii hirmus.“

Eriti raskeks kujunes haiglas viibimine pärast seda, kui ta sai ravi lõpus viiruse. „Selle jooksul ma täitsa siiralt mõtlesin, et tahaksin ära surra. Et ma enam ei jaksa. Ma tõesti tahaksin praegu alla anda,“ rääkis Hetlin.