Tuulepargid, vesiniku- ja e-kütuste tehased, andmekeskused ning akujaamad on teemad, millega seisavad silmitsi suur hulk omavalitsusi. Need arendused võivad toota kümneid megavatte ja tarbida sadu; üks energiamahukas suurprojekt võib vajada ligi viiendiku kogu Eesti energiatarbimisest. Seetõttu ei saa nende planeerimist võrrelda elamuala või keskmise tootmishoone planeerimisega.
Need on Eesti mõistes hiigelarendused, mille mõju ulatub kaugele üle planeeringuala piiri. Kavandatust mahub Eestisse ehk vaid murdosa, kuid omavalitsustel napib planeeringutulva hindamiseks ja suunamiseks nii teadmisi kui ka vahendeid neist riigile parima väljasõelumiseks. Riik pole seni pidanud vajalikuks seda valdkonda avalikult ja läbipaistvalt ka selgitada: miks planeeritakse Eesti vajadusest ligi kümme korda rohkem energiatootmist ning kelle huvides see on? Samuti pole selge, miks hinnatakse uue põlvkonna hiigeltuulikuid aastakümneid tagasi kehtestatud standardite ja normide järgi.
Laia pildi ja asja sisuni jõuda kohalikel otsustajatel tihti ei õnnestu. Nii langetatakse poolt-otsused sageli riikliku propaganda või rohepööret toetava parteipoliitika varjus, vastu-otsused aga elanike arvamuse või põhimõtte „parem karta kui kahetseda“ najal. Selle tagajärjel on enamik Eesti tuuleenergiaplaneeringuid täna kohtus, mis neelab omavalitsuste ja elanike aega ning raha. Tekib küsimus, kas selline olukord on riigi teadliku strateegia või puuduliku ettevalmistuse tulemus.
Pärnu pole siin erand – pigem hea näide tänasest nn uusenergia invasioonist.
Linnal on pooleli kohtuvaidlused kolme tuulepargi teemal, lähiajal lisandub tõenäoliselt neljas – välistatud pole ka viies. Oleme pidanud tegelema viie tuulepargiga (Lemmetsa, Audru, Saari, Põlendmaa ning Ermistu–Tõstamaa tuulepargid) ning võib eeldada, et kavandamisel on juba järgmised. Silma tuleb siin hoida peal ka Pärnu ja Liivi lahe meretuuleparkidel, sealt lähtuvatel merekaablitel ning naaberomavalitsuste piiriüleste mõjudega planeeringutel. Uue lainena on lauale jõudnud ühe maailma suurima rohevesiniku tehase planeering, Sauga kooli lähedale kavandatava hektaritesse küündiva andmekeskuse detailplaneeringu algatamise ettepanek ja Audru kooli lähedale plaanitav akupark.
Kogu Pärnu maakonnas on kavandamisel viis või kuus vesinikutehast, kuid maakonna kohta puudub praegu täielik ülevaade (ka riigil) – juba oma linna teemadel käe pulsil hoidmine nõuab ametnikel palju jõudu.
Kuid see on vaid osa Pärnu linna ümber kavandatavast uuest tööstus- ja energiataristust. Nende plaanide kõrval jooksevad riiklikud suurprojektid: alajaamad, kõrgepingeliinid, Skandinaavia–Saksamaa vesinikutaristu, Rail Baltica ja riigi plaanitud 200-megavatised gaasijaamad. Samal ajal pole kuhugi kadunud tavapärased ehitusload ja planeeringud. Omavalitsuse ressurss, mis peaks jääma linna enda ruumiliseks planeerimiseks ja kohaliku elukeskkonna parandamiseks, on suures osas hõivatud riigi soositud nn rohearendustega.
Pärnu eelmine linnavõim andis ehitusloa kuuele tuulikule
Kõige keerulisemasse olukorda jõuab omavalitsus siis, kui poliitiline juhtkond muutub, kuid planeering on juba kehtestatud. Nii läks Pärnus Põlendmaa tuulepargi eriplaneeringuga, mis kehtestati eelmise linnavõimu ajal, kui linnapea oli Romek Kosenkranius (Reformierakond).
Seega praegune linnavalitsus on pandud fakti ette: kõigi vajalike riigiasutustega kooskõlastatud ja kehtivale planeeringule vastav ehitusluba tuleb välja anda. Pärnu linn on viimase aasta jooksul nõudnud täiendavaid vastuseid ja tingimuste täitmist, kuid pärast nende sisseviimist pole poliitiline vastuseis seaduslikuks aluseks loa andmisest keeldumiseks. Nii jõuti pärast pikki arutelusi koalitsioonipartneritega ja juristidega järeldusele, et põhjendamatu viivitamine viiks linna järgmise protsessiga kohtusse ja toob kaasa täiendava kahjunõude. Sellise viivitamisega jõutaks mõne kuu jooksul tagasi samasse etappi, kuid koos kahjunõudega.
Loomulikult ei pruugi see veel tähendada, et nüüd kohe ka ehituseks läheb. Elanikud on selle ehitusloa aluseks oleva planeeringu ringkonnakohtus vaidlustanud. Kohus lubas arendajal edasi minna, kuid lõplikku otsust planeeringu tühistamise kohta veel pole. Lisaks võidakse vaidlustada ka ehitusluba.
Ehitusloale lisati nimekiri täiendavaid nõudeid – näiteks tuleb tuuleturbiinidele paigaldada kotka seirekaamerad ja radarid, mis kotkast märgates turbiini koheselt seiskavad jne., kuid see tuli välja anda.
Kui Põlendmaa puhul on Pärnu linn varasema linnavõimu planeeringu kehtestamise otsuse tõttu vastamisi elanikega, siis ülejäänud tuuleparkide puhul arendajatega – või sinna poole teel.
· Lemmetsa menetlus on peatatud, sest algatamise eelnõu ei leidnud volikogus toetust.
· Audru eriplaneering jäeti kevadel algatamata ning arendaja on selle otsuse kohtus vaidlustanud.
· Saari tuulepargi puhul vaieldakse 2014. aastal antud viie tuuliku ehituslubade kehtivuse üle; linn pidi load tänavu suvel tühistama.
· Ermistu–Tõstamaa arendajad on taotlenud eriplaneeringu algatamist Ermistu järve lähistel kaitsetööstuspargi kõrval. Linn seda teha ei soovi ja otsuse teeb volikogu nüüd novembris; suure tõenäosusega vaidlustatakse ka see otsus kohtus.
Viimase aasta jooksul pole Eestis ehitatud ühtki tuulikut ei maal ega merel. Kliimaministeeriumi andmetel peaks 2030. aastaks Eestisse kerkima maismaatuulikuid kokku 2850 megavatti. Selleks on 29 omavalitsuses algatatud ligi 60 planeeringut ning enamik neist on ühelt või teiselt poolelt kohtusse kaevatud või samuti sinna poole teel.
Tänaseks, kui elanikud ja paljud omavalitsused on hakanud planeeringuid sisuliselt menetlema ning eitavad otsused jõuavad kohtusse, on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus välja mõelnud aga uue toetusmeetme – „tuulehoo preemia“. Selle järgi võib omavalitsus saada kuni viis miljonit eurot, kui planeering on kehtestatud ja tuulikutele ehitusload välja antud. Selline otsuste sidumine rahaga tekitab paratamatult veel rohkem kahtlusi ja vaidlusi selle üle, kas uued otsused sünnivad toetuse, poliitika või kohalike olude mõjul. Tõenäoliselt jõuab ka selle määruse õiguspärasus vaidesse ja välja Euroopa kohtuni.
Praegune lahendus, kus riik jätab vastutuse omavalitsuste ja kohalike inimeste kanda, ei ole õiglane ega jätkusuutlik. Energiapoliitika planeerimine on riigi kohustus ning omavalitsuste kohus on teha otsuseid oma elanike heaolu ning elamisväärse ja puhta elukeskkonna säilitamiseks ja parandamiseks. Külvata riik täis planeeringuid ja siis oodata milline neist täiendava rahasüstiga kehtestatud saab ei ole juhtimine ega ole see ka planeerimine!
Ja ikka on vastuseta küsimus, millal ja mil määral hakkavad olemasolevad turbiinid vähendama Eesti tarbijate elektriarveid.
Robert Kiviselg, Pärnu abilinnapea
Related Posts
