Kuuske või mändi istutades teen otsuse aastakümneteks. Seni kannan uuendamise ja hoolduse kulusid ning tormide, põua, ulukite, kahjurite ja puiduhinna muutumise riski. Raha ja töö panen metsa nüüd, tulemus saabub palju hiljem.

Muret teeb, et omanikult oodatakse pikaajalist vastutust, kuid reeglid muutuvad kiiresti. Looduskaitse on vajalik ja terve mets omaniku huvi. Ma ei nõua muutumatust, kuid tahan kindlust, et ootamatu poliitiline otsus ei muuda investeeringut väärtusetuks.

Kui mängureeglid muutuvad

Kaitset vajava liigi leidmisel võidakse aastakümneid kasvatatud metsa majandamist piirata või see lõpetada. Otsus võib olla põhjendatud, ent mis saab investeeringust ja vara majanduslikust väärtusest?

Looduskaitse on ühiskondlik hüve ja selle hind peab olema õiglaselt jagatud. Kui avalikes huvides piiratakse eraomandi kasutamist , siis ei tohi koormus jääda ebaproportsionaalselt ühe maaomaniku kanda. Mida ulatuslikum piirang, seda põhjalikum peab olema mõju hindamine ja õiglasem hüvitis.

Vastuoluline sõnum, et väärtusliku elukeskkonna loomine võib vähendada õigust metsa kasutada, tekitab usaldamatust looduskaitse ja riigi vastu. Haruldase liigi leidmine ei tohiks tekitada hirmu, riik peab otsima omanikuga lahendust ja hüvitama olulise piirangu mõju õiglaselt. Looduskaitse sünnib koos maaomanikuga.

Metsade kaitsmisel peab keskne olema looduskaitseline tulemus. Iga piirangu puhul peab olema selge, mida ja miks kaitseme, millist tulemust ootame, kuidas see mõjutab omanikku ja ühiskonda ning kas eesmärgi saavutaks vähem piirava meetmega.

Ka riik ja looduskaitseorganisatsioonid peavad põhjendama piirangute vajalikkust ja proportsionaalsust, nagu omanik ja tööstus majandamist. Mõnes paigas on range kaitse vältimatu, mujal võib piisata raie ajalisest piiramisest, rohkematest säilikpuudest või vabatahtlikust kaitselepingust. Enne keelamist tuleb proovida omanikuga kokku leppida.

Ebakindlus kujundab tulevikumetsa

Metsapoliitika mõjutab raiejärgset metsauuendust. Kuuse- või männikultuur nõuab raha ja tööd, tulu jääb aastakümnete taha. Majandamise tulevikus kaheldes mõtleb omanik, miks võtta lisakulu ja risk. Odavam on loota looduslikule uuenemisele, kuid metsa koosseis ja majanduslik väärtus võivad kujuneda soovitust erinevaks.

Keskkonnaagentuuri ja Eesti Maaülikooli analüüsis (2021) oli vaadeldud metsatüüpides kultiveeritud kuusikute okaspuu osakaal keskmiselt üle 80 protsendi, looduslikult uuenenud 60-aastastes puistutes veidi üle 20 protsendi. Kultiveeritud männikutes oli näitaja ligi 90 protsenti, võrreldavates looduslikult uuenenud vanemates puistutes kuni 50 protsenti. Kultiveeritud küpsete puistute hektaritagavara oli vaadeldud kasvukohatüüpides keskmiselt ligikaudu veerandi võrra suurem.

See ei tähenda, et kõikjal peaks kasvatama okaspuid, kuid näitab kultiveerimisotsuse pikaajalist mõju metsa väärtusele. Muretseme okaspuude osakaalu vähenemise pärast, kuid ebakindlad reeglid vähendavad istutamissoovi. Kvaliteetsete männikute ja kuusikute kasvatamiseks peab omanikul olema põhjust ja julgust investeerida.

Ebakindlus jõuab puidutööstusse. Tööstusse investeerija peab teadma, kas kümne või kahekümne aasta pärast jätkub toorainet ja millised on majandamisreeglid. Omanik ei investeeri, kui ei usu metsa tulevikku ja tööstus ei investeeri, kui ei usu toormebaasi tulevikku.

Metsandus annab maal tööd metsakasvatajatele, masinaoperaatoritele, autojuhtidele, saeveskitöötajatele ja väikeettevõtjatele. Töökohtade kadumine mõjutab kohalikku poodi, teenuseid, kooli ja kogukonda. Metsapoliitika on ka regionaalpoliitika, oluline on nii loodav lisandväärtus kui ka selle tekkimise koht.

Maaomaniku turvatunne ja Eesti julgeolek

Tugeva peremehetundega maaomanik toetab maaelu ja Eesti julgeolekut. Oma maad majandav, sellesse investeeriv ja seda lastele pärandada sooviv inimene on kodukohaga seotud, tal on põhjus seda hoida ja kaitsta.

Rohkem kohustusi ja vähem otsustusõigust võib vähendada soovi maad omada ja sellesse panustada. Riik, kus inimesed tahavad oma maad hoida ja järgmisele põlvkonnale edasi anda, on minu hinnangul tugevam. Ükski looduskaitsepiirang ei ole iseenesest julgeolekuoht, kuid riigi vastupidavuse juurde kuuluvad ka tugevad kogukonnad, kohalik ettevõtlus, kaitsetahe ja usk kodukoha tulevikku.

Ma ei oota riigilt kaitset tormi, kahjurite või puiduhinna languse eest, need on metsanduse loomulikud riskid. Poliitiliste otsuste põhimõtted ei tohiks aga muutuda nii järsult, et pikaajalist investeeringut polnud võimalik mõistlikult kavandada.

Partnerlus tähendab kaasamist, piirangute mõjuanalüüsi, võimalusel vabatahtlikke kokkuleppeid ja oluliste omandipiirangute õiglast hüvitamist. Vajame valimistsüklist kaugemale vaatavat metsapoliitikat.

Metsa investeerides tahan uskuda, et riik mõtleb kaugemale järgmistest valimistest. Usu kaotanud omanik ei pruugi jätta metsa kasvatamata, kuid võib lõpetada sellesse investeerimise. Tagajärjed ilmnevad aastakümnete pärast metsade koosseisus, tööstuse toormebaasis ja maapiirkondade elujõus. Mets vajab kasvamiseks aega ja metsapoliitika sama pikka vaadet. Maaomanik peab olema looduskaitses riigi partner, mitte kartma pidevalt oma varast ilma jäämist.